Pealinna juhtumi esiletõstmine ei ole etteheide Tallinna veevärgile, vaid näide ootamatustest, mis võivad tabada meid kõiki. Keskmise inimese jaoks on "ootamatud ilmastikuolud" sageli liiga abstraktne mõiste, et panna tõsiselt mõtlema küsimusele "mis siis, kui?".

Miskipärast kipuvad paljud võtma elanikkonnakaitset ja kriisideks valmistumist sõjapaanika õhutamisena. Tallinna veesurve juhtum näitas aga selgelt, et tuhandete inimeste igapäevaelu häirimiseks piisab tihti mitme asjaolu, näiteks ilmastikuolude, kokkulangemisest. Neil, kel oli vajalik veevaru olemas, oli olukord märksa talutavam, mis ilmestab eredalt, miks on tark olla valmis.

Tänapäeval oleme harjunud mugavustega. Poed ja tanklad on üldjuhul pikalt lahti ning sideteenuste katkemine on pigem harv nähtus kui igapäevane reaalsus. Inimestele tundub iseenesestmõistetav, et kui midagi juhtub, saab poest alati kõik vajaliku hankida. "Küll ma siis ostan," on paljude vaikimisi eeldus.

Tänapäeva kriisid võivad aga tähendada mitme halva kokkulangemist. Mis saab siis, kui lisaks veevarustuse katkemisele kaob tormi tõttu elekter, laevaankrud vigastavad olulisi sidekaableid ning tagatipuks on käes pühadeperiood, mil paljud poed on suisa suletud? Kas oleme valmis olukorraks, kus peaksime vähemalt nädala oma jõududega hakkama saama?

Just sellistele küsimustele on viimastel aastatel püüdnud tähelepanu juhtida päästeamet, siseministeerium, naiskodukaitse ning mitmed teised asutused, ettevõtted ja vabatahtlikud.

Inimesi on kutsutud üles kriisideks valmistuma järjepidevalt ja mitmel moel: kampaaniate, kodudesse saadetud voldikute, koolituste, artiklite ja rahvarohketel üritustel peetud vestluste kaudu. Sõnum on olnud lihtne: tark on olla valmis. Igaüks meist saab ja peab veidi ette mõtlema enda ja oma lähedaste toimetuleku peale. Veelgi parem oleks, kui see ettemõtlemine laieneks ka kogukonnale.

Ent kas neist pingutustest on piisanud? 2025. aasta mais päästeameti tellimusel Turu-uuringute AS-i tehtud küsitlus näitas, et 73 protsenti inimestest on küll mõelnud, kuidas tulla nädala aega toime ilma elektri, vee ja poodideta, kuid vaid 12 protsenti on end põhjalikult ette valmistanud. Tõsi, 61 protsenti on teinud vähemalt midagi, ent 27 protsenti tunnistas ausalt, et neil pole mingeid ettevalmistusi. Kas saame selliste tulemustega rahul olla?

Sisuliselt tähendab see, et suurema kriisi korral peab riik lisaks tõeliselt haavatavatele inimestele ehk neile, kes oma tervise või muu põhjuse tõttu ei saa end ise aidata, tegelema ka nendega, kellel oleks olnud võimalus aegsasti valmistuda, kuid kes seda ei teinud. See koormab abiandjaid ja aeglustab abi jõudmist sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse.

Kriisivalmidus ei tähenda varjumiskohtadesse kolimist ega viimase minuti paanikas konservide ja veekanistrite kokkuostmist. See tähendab mõne lihtsa sammu astumist: väikese vee- ja toiduvaru olemasolu, taskulampi ja patareisid või küünlaid, võimalust end soojas hoida ning teadmist, kust saada usaldusväärset infot. See on hoolimine iseendast ja oma lähedastest.

Alates 2025. aasta märtsist saab riigiinfo telefonilt 1247 küsida nõu kriisivalmiduse ja -varude, ohuteavituse, varjumise ning ulatusliku evakuatsiooni kohta. Küsimine ja huvi tundmine ei ole nõrkuse märk või pelgalt teadmatuse tunnistamine, see on hoopis mõistlik käitumisviis ja vajalik samm päriselt valmistumiseks.

Miks mitte alustada uut aastat sellega, et mõelda läbi oma pere kriisiplaan ja varuda kõike vajalikku nädalaks ette? Seda enam, et nutikalt tegutsedes ei võta see liigselt aega, ruumi ega ka raha, küll aga annab kõvasti meelerahu.

Tallinna veesurve juhtum näitas ehedalt, kui kiiresti võib tavapärane mugavus kaduda. See ei olnud nädalaid kestev olukord, vaid meeldetuletus, et kriis ei küsi kuupäeva ega kellaaega – ta lihtsalt tuleb. Küsimus ei ole ka selles, kas järgmine ootamatus saabub, vaid millal ta saabub. Meie otsustada on, kas see tabab meid nii, et oleme ähmi täis ja vajame esimesest hetkest abi või leiab see eest inimesed, kes on mõelnud, varunud ja valmis. Kriisivalmidus ei võrdu paanikaga. Kriisivalmidus on vastutus – enda, oma lähedaste ja kogu ühiskonna ees.