Tallinna koalitsioonis olevad Keskerakond ja Isamaa on linnaeelarvesse kirjutanud plaani tõsta linnaosade meelelahutusürituste eelarvet kokku ligi 400 000 euro võrra. Selle raha eest korraldatakse muu hulgas jaanitulesid ja aastavahetuse pidustusi. Need on toredad sündmused, kuid praegu ei ole sobiv aeg peoeelarve kasvatamiseks.

Tallinnal on puudu elementaarsed kriisivalmiduse alused. Linnal puudub Tallinna-spetsiifiline ohuhinnang, millest lähtuksid elanikkonnakaitse meetmed. Kriisiplaanid on kas lünklikud, aegunud või sootuks koostamata.

Puudub selge vastus küsimusele, kuidas toimib linn ulatusliku elektrikatkestuse, veepuuduse, küberründe või sõjalise ohu korral. Elanike teavitamine, varjumisvõimalused, kriisijuhtimise vastutused, kõik need teemad vajavad süsteemset ja rahastatud lahendust.

Omavalitsustel on keskne roll elanikkonna kaitses. Küsimused on väga praktilised: kas inimesed teavad, mida kriisi korral teha, kuhu minna ja kust abi saada? Kas korterelamud on valmis pikemaks elektrikatkestuseks? Kas linnal on toimivad kriisikeskused ja selged juhtimisahelad? Need ei ole asjad, mida saab lahendada viimasel hetkel.

Kiiev kui hoiatav näide

Kindral Martin Herem on hiljuti enda Ukraina kogemuse põhjal kirjeldanud Kiievit kui linna, kus elu justkui käib edasi: McDonald's on avatud, tipptunnil on liiklus, foorid töötavad. Samal ajal on linn suuresti pime ja külm, elutähtis taristu on saanud ränki lööke ning ettevalmistus õhurünnakuteks on olnud puudulik.

Heremi sõnul on rindeäärsetes oblastites kaitstud energiarajatisi betoonelementide ja liivakottidega, Kiievis aga loodeti liiga palju õhutõrjele. Mingil hetkel murti sellest läbi ja tulemuseks oli humanitaarkatastroof: katkenud on igapäevaeluks vajalikud teenused nagu elekter, toasoe ja vesi. See ei ole kriitika Ukraina aadressil, vaid kainestav õppetund. Isegi sõjas karastunud ja erakordselt vastupidav ühiskond maksab ettevalmistuse puudujääkide eest ränka hinda.

Just see seos on Tallinna jaoks oluline. Kriis ei tule alati nii, et kõik kohe kokku variseb. Sageli käib elu näiliselt edasi kuni ühel hetkel selgub, et varuplaanid puuduvad, taristu pole kaitstud ja vastutus on hajunud. Siis on juba hilja küsida, miks varem ei tegutsetud.

Valmistumine nõuab lisaraha

Parempoolsed tegid Tallinna eelarvesse konkreetse ja sisulise ettepaneku säilitada linnaosades meelelahutusürituste kulud 2025. aasta tasemel ning suunata planeeritud 382 000 euro suurune kasv hoopis korterelamute kriisivalmiduse toetamiseks ja elanikkonnakaitse eelarveridade tugevdamiseks. See ei tähenda pidude keelamist ega traditsioonide lõpetamist, vaid vastutustundlikku järjekorda: kõigepealt turvalisus, siis meelelahutus.

Avaliku sektori eelarve on alati väärtusvalikute peegel. Kui kriisivalmiduse asemel eelistatakse meelelahutuseelarvete kasvatamist, saadetakse linlastele selge sõnum: pidutsemine on olulisem kui valmisolek. Viimaste aastate kogemus Euroopas näitab vastupidist. Kriisid ei küsi, kas eelarve on pingul või millal on järgmised valimised.

Seepärast peaks 2026. aasta Tallinnas olema kriisivalmiduse, mitte meelelahutuse aasta. See tähendab investeeringuid, mis ei pruugi olla nähtavad. Linnapea ei saa lõigata linte ega esineda suurtel lavadel. Nende otsuste väärtus saab nähtavaks alles kriisihetkel, mil ettevalmistus, selged plaanid ja läbimõeldud tegutsemine määravad, kui hästi linn ja selle elanikud hakkama saavad.

Meelelahutus oli, on ja jääb. Aga kriisivalmidusse investeerimise edasilükkamise hind võib olla väga kõrge.