26-aastane vene emakeelega Ilja Freiberg ning 24-aastane eestlane Sam Schmidt (fotol) on mõlemad põlised pealinlased ja Tallinna Tehnikaülikooli vilistlased, kes läksid kaitseväkke aastase vahega.

Sam Schmidt on laiemale üldsusele tuntud kui räppar Säm, kelle muusikaline looming läheb korda loendamatule hulgale noortele. Kuid väheteada on fakt, et just kaitseväe ajateenistuses olles 2020. aastal sai ta lõplikult aru, et muusikukarjäär on tema tee.

"Enne kaitseväge mul oli selline tunne, et ma ei ole kindel, kas ma tahan ikka olla muusik ja mul oli, ma ütleks, esimene ja ainus loomekriis. Kui ma olin kaitseväes umbes kolm kuud ära olnud, siis mul hakkasid vaikselt juba metsas oodates, tiksudes, kasarmus olles mingisugused loovad ideed liikuma ja üks hetk ma olin aru saanud, et ma olin kirjutanud juba kümme laulu sahtlisse," rääkis Schmidt.

Schmidt suundus ajateenistusse otse gümnaasiumist. Oktoobrikutse viis ta kaheksaks kuuks Jõhvi Viru jalaväepataljoni.

"Kaitseväekogemus kindlasti ehmatas mind ka mingil määral: ma teadsin, et see tuleb raske," rääkis Schmidt ja tõi ohtratest igapäevastest eneseületustest näiteks neli päeva metsas olemise, misjärel tahaks ainult voodisse pikali visata, aga esmalt tuleb varustust hooldada, kasarm korda teha ja alles siis saab enese peale mõelda.

Venekeelsest perest pärit Ilja Freiberg suundus ajateenistusse Ämari lennubaasis asuvasse staabi- ja sidepataljoni alles ülikooli lõpusirgel 2021. aastal. Freibergi sõnul oli ta 11-kuuliseks ajateenistuseks valmis, ainsaks murekohaks osutus noormehe puudulik eesti keele oskus.

"Kui see oli mingi loeng ülikoolis, siis, okei, ma ei saanud aru, aga siis vaatan pärast seda presentatsiooni ja nii edasi. Siin nagu, kui sul räägitakse sellest, kuidas relvaga käituda, siis sa nagu tegelikult kuulad seda," rääkis Freiberg.

Oli ka teisi põhjusi, miks Freibergil oli kõrgendatud motivatsioon eesti keel kiiresti suhu saada. Nimelt otsustas juhtkond, et ta oli piisavalt pädev, et saada rühmavanemaks.

"Sa oled üksi ja sinu all on 40 inimest ja sa pead rääkima nendega kõigest. Sa pead orgunnima nende elu 24/7 ja see on päris raske ja lihtsalt vajab, et sa pead rääkima ja sul ei ole mingit valikut."

Keeleõpet umbkeelsetele ajateenijatele hakkas kaitsevägi pakkuma 2016. aastal. Kolm aastat hiljem muutus see aga kohustuslikuks. Kui Ämaris oli Freibergi sõnul umbes kümnendik ajateenijatest venekeelsed, siis Jõhvis, kus teenis Schmidt, kõneles vene keelt emakeelena iga neljas noor.

"Alguses meilt küsiti, et mis on teie tase, kas teil on vaja mingeid kursuseid, aga neid ei toimunud. Lihtsalt meilt küsiti, kas meil on vaja, ma ütlesin jah, on vaja, aga neid polnud," meenutas Freiberg.

Ka Schmidt ei tea enda sõnul, et ükski keelekursus oleks toimunud.

Freiberg tõi näiteks juhtumi, kus samal päeva tehti gripivaktsiine ja sai verd anda. "Ja siis oli neid sõdureid, kes ei saanud aru, et kui sul oli gripivaktsiin tehtud, siis sa ei saa minna doonoriks. Ja siis olid näha nende õdede näod, kus nad olid aru saanud, et mingi kümme protsenti verest, mis nad on saanud just, on gripivaktsiiniga," rääkis Freiberg.

Möödunud novembris võttis riigikogu vastu seaduse, mille järgi kutsutaks ajateenistusse vaid noormehi, kelle eesti keele tase on vähemalt B1. President Alar Karis jättis aga seadusemuudatuse välja kuulutamata. Riigipea hinnangul rikkus keelenõue võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaitsevägi tõi toona seaduse kaitseks välja mitu põhjust, miks keelenõude kehtestamine on vajalik. Näiteks on kehva eesti keele oskusega noortel raske mõista terminoloogiat ning käske.

Schmid toob näiteks, et ajateenijate käsutuses on tihtipeale relvastus, mis maksab sadu tuhandeid. "Meil on seal lahinglaskmised ja kui lahinglaskmistel, ma ei tea, satub niimoodi, et keegi mõistab mingit käsku valesti, kui see on näiteks veel nooremseersant, kes teeb mingisugust suuremat otsust, siis seal võib väga ohtlik olukord välja kujuneda," hoiatab Schmidt.

Mõlemad noormehed arvavad aga, et keelenõude kehtestamine toob pigem halbu kui positiivseid tagajärgi. Schmidti ja Freibergi arvates on ajateenistus justkui viimane võimalus saada riigikeel selgeks.

"Mul on selline hirm, et mingil hetkel tulevad need inimesed, kes ütlevad, et okei, ma ei taha minna ajateenistusse. Mul on nii halvad teadmised eesti keele kohta ja siis see säästab mind ajateenistusest. Nad arvavad, et sellel hetkel nad võidavad sellest. Aga lõppude lõpuks on need inimesed, kellel ei ole tase B1 ja võib-olla see mõjutab nende elu ja teeb nende elu halvemaks tulevikus," arutles Freiberg.

Schmidt avaldas arvamust, et noorte puhul, kes on saanud 20-aastaseks ja pole ikka eesti keelt selgeks saanud, on väga vähetõenäoline, et nad selle hiljem oma edasises elus ära õpivad. "Kaitsevägi on jällegi koht, kus on võimalik tegelikult nendele vene noormeestele näidata ja neid natukene kaasata, natukene rohkem Eesti keskkonda ja Eesti noormeeste keskkonda. Neid tuleks kaasata ja siis kaitseväest tuleks nendele natukene seda keeleõpet lisada juurde, et me saaks aru üksteisest," leidis Schmidt.

Nii Freiberg kui ka Schmidt leiavad, et umbkeelsete noormeeste ajateenistusest vabastamine võib luua veelgi rohkem pingeid vene- ja eesti ühiskonnagruppide vahel. Need pinged võivad osutuda pöördumatuks ohuks Eesti kaitsevõimele.

Noored ei välista, et kaitseväe keelenõude taga võib peituda ennatlik meelsuskontroll. Teisisõnu on eesti keele B1-tase justkui filter, mis hoiaks venemeelseid inimesed kaitseväest eemale.

"Inimeste väärtused ei sõltu kodakondsusest, nad ei sõltu keelest ka. Me teame, et Russia Today töötab paljudes keeltes. Meil on putinistid igas keeles, iga eesti keele tasemega ja nii edasi. Mis me tahame meie ühiskonnas, mis sõnumi see saadab? Et uuesti need venelased ei taha kaitsta meie maad? Ma ei usu, et see on see sõnum, mis me tahame meie ühiskonnas näha," arutles Freiberg.

"Selles süsteemis tuleks tõesti midagi muuta. Ma ei tea, kuidas, ma ei tea, mida, aga minu kogemuse põhjal see lihtsalt natukene rikub osade kaitseväe noormeeste jaoks ikkagi päris, päris drastiliselt seda kogemust," hindas Schmidt.