Aastakümneid peale Eesti iseseisvuse taastamist, eelmiste riigikogu valimiste järel, "avastasime", et segregeeritud Eesti koolihariduse süsteem endiselt "toodab" igal aastal tuhandeid noori, Eesti kodanikke, kelle eesti keele – täpsemalt öeldes ainsa riigikeele – oskus on praktiliselt olematu.

Ei tea, kui palju eelnevatel valitsustel lihtsalt polnud poliitilist tahet härjal sarvist haarata ning Eesti riigi ja ühiskonna (nagu me näeme, ka riigikaitse) jaoks kriitilist küsimust lahendada.

Kaitsevägi oli sunnitud ajateenijate keeleõpe ja integratsiooniga tegelema, mis muidugi pole tema ülesanne, milleks on mõistagi ajateenijatele sõjaväelise väljaõpe andmine ettenähtud täismahus.

Ajateenistus, Eesti Vabariigi kodanike põhiseadusliku kohustusena (meestel vanuses 17 kuni 27), pole kindlasti mitte linnukese kirja saamine, et noormees X või Y, olgu piltlikult Jaan või Ilja, läbis ajateenistuse. Käisid ära, ja kui keegi ei osanudki eesti keelt, siis ta vähemalt omandas riigikeele mingil tasemel (mõned ei omandagi) ja sai eestikeelse ja -meelse keskkonna kogemuse.

See kõik on tore ja muidugi positiive, kuid mis hinnaga? Kas paremini ei saa või ei pea ajateenistuseks ettevalmistust korraldama? Muidugi saab ja peab. Nii, et see on kõnealustele puuduliku eesti keele oskusega kutsealustele, kes suunduvad ajateenistusse, kui ka kaitseväele, riigikaitsele ja Eesti riigile tervikuna kasulik.

Võidavad need noored Eesti kodanikud, kelle eesti keel ja sõjaväeline väljaõpe saavad olema oluliselt paremad ajateenistust läbides. Võidab riigikaitse, kuivõrd ajateenistuse lahingvalves ning reservis on parema ja ühtlasema ettevalmistuse ja valmidusega üksused. Võidab ühiskonna integratsioon, kuivõrd parem eesti keele oskus võimaldab üha kergemini integreeruda.

Keeleõpe ajateenistuseks ettevalmistumiseks

Kuivõrd selle teemaga on seotud olulised küsimused, mis puudutavad haridust, integratsiooni ja ajateenistust, siis on igati loogiline, et kutsealuste ajateenistuseks ettevalmistamises osalevad kaitseministeerium (kaitseressursside amet), haridus- ja teadusministeerium (haridus- ja noorteamet) ning kultuuriministeerium (integratsiooni sihtasutus). See on terve riigi, mitte üksnes kaitseministeeriumi haldusala vastutus.

Riigikogus olemegi tihedas koostöös täitevvõimuga jõudnud täpsustatud lahendusele, mille alusel muudame kaitseväeteenistuse seadust. Põhjalik põhiseaduslikkuse analüüs on samuti tehtud. Alla B1-tasemel eesti keele oskusega kutsealused suunduvad pärast tervisekontrolli kohustuslikule keeleõppele, mille kestus ja paindlikkus on samasugune nagu teiste keeleõppijate puhul, keda integratsiooni sihtasutus on eelmisel aastal õpetanud umbes 12 000.

Selles kontekstis räägime umbes kahesajast noorest, kelle keeleõpe toimub eelisjärjekorras ja riigi kulul. Riik muidugi hüvitab neile ka keeletesti sooritamise ning võimalikud sõidukulud, kui keeletest toimub kodukohast kaugemal.

Riigikaitsekomisjonis pidime tegema valiku kohustusliku ja vabatahtliku keeleõpe vahel, mis on mõlemad põhiseaduspärased ning mõistagi valisime kohustusliku variandi, mis on igal juhul tõhusam. Olgem ausad, mis tahes vanuses inimesed kipuvad olema mugavad, kui nad ei tunneta, et neil on kohustused. Pealegi on ajateenistus (nagu ka asendusteenistus) on ainus põhiseaduses ettenähtud sunnimehhanism, mis puudutab täiskasvanud inimeste tegevust ning taoline ettevalmistus ajateenistuseks on selle loomulik eeldus.

Lähtume eeldusest, et valdav osa kõnealustest noortest Eesti kodanikest soovivad ajateenistust läbida nimelt selleks, et eesti keelt õppida ja integreeruda. Nii nad räägivad, nagu ka paljud teised. Seda võimalust riik pakubki, veel paremate tulemustega, ühtlasi pidades silmas peamist eesmärki, mis on kaitseväe lahingvalve ja reservüksuste parim võimalik väljaõpe. Vähemalt B1-tasemel eesti keele oskus kõigil ajateenijatel ajateenistuse esimesest päevast ei saa kuidagi olla kellelegi kahjulik, vaid igal juhul kasulik.

Ajateenistuseks valmistumine ei tee kellelegi liiga ning keelenõude kehtestamine ei vabasta kedagi ajateenistusest. Mitte mingil juhul. Me ei saa muidugi välistada, et on ka üksikuid kõnealuseid noori, kes proovivad ajateenistusest kõrvale hiilida peale kutse saamist. Neid on alati olnud, ka ilma keelenõudeta, ning selleks puhuks on kaitseväeteenistuse seaduses olemas vastavad sätted. Halvimad juhul tulevad sunniraha, trahvid, erinevate lubade kehtivuse peatamine. Keelenõudega seoses ei kehtestata uusi, vaid kasutatakse juba olemasolevaid meetmeid, mis puudutavad ajateenistusest kõrvale hoidumist.

Ajateenistus on privileeg

Läks aastakümneid, kuni lõpuks algas üleminek täielikule eestikeelsele kooliharidusele. Alustame ka üleminekut ajateenistusele, mis on kõigile ajateenijatele esimesest päevast alates arusaadav ning seeläbi võimalikult tulemuslik. Seda kõike oleks pidanud tegema palju aastaid tagasi, aga hea seegi, et me nüüd juurutame neid lahendusi.

Kõnealuste noormeeste arv kindlasti langeb mingite aastate jooksul, olgu kuus või seitse aastat, kuivõrd eestikeelne kooliharidus progresseerub, aga keelenõue ajateenijatele peab siiski jääma, sest ka kaugemas tulevikus võib olla noormehi – näiteks need, kes on välismaal üles kasvanud –, keda me peame ajateenistuseks ette valmistama.

Ühiskonna pilk ajateenistusele peab muutuma. Ajateenistus ei ole noorte Eesti kodanike karistamine või aja raiskamine, vaid privileeg ning valmiduse loomine enda, oma pere ja lähedaste, kodu ning kogu riigi kaitsmiseks.