Viimased kuud ja eriti aasta alguse on toonud avalikkuse teravdatud fookusesse Tallinnas Pärnu mnt 7 asuva ajaloolise kohtuhoone, mille kohal ripub suur küsimärk: kas kohtunikud saavad jätkata kohtumõistmist ajaloolises kohas või tuleb Justitial pakkida kaalud ja mõõk ning asuda suletud silmil Lasnamäe veerele?

Muinsuskaitsjatena ei saa me toetada muud kui tegevuse jätkamist ajaloolises, spetsiaalselt sellele institutsioonile juba algselt loodud hoones. Õnneks hindavad ka kohtunikud unikaalse hoone väärtust ning kultuuriminister on andnud tugeva sõnumi, et Tallinna Pärnu maantee ajaloolises majas peab kohus alles jääma.

Kirjeldatud juhtumi valguses paljastub kahjuks korduv tegevusmuster, mille tulemusel on riik varasemalt suurema või väiksema kärata üle Eesti pakkinud kohvrid ja lahkunud loendamatutest ajaloolistest hoonetest või teinud kultuuriväärtuslike hoonete taaskasutamise asemel muid valikuid, näiteks ehitanud uusi hooneid.

On mõistetav, et rasked ajad sunnivad riiki arvutama, mitu kuupmeetrit õhku ja mitu meetrit radiaatorit vajavad riigiteenistujad optimaalseks toimimiseks, kuid ainuüksi sellise loogika alusel tehtud kolimisotsused tähendavad sageli palju rohkemat kui ühe ukse sulgemist. See vaesestab ajaloolisi linnasüdameid nii sümboolselt kui ka praktiliselt ning on valus löök meile kõigile, kes me kaotame järjekordse killu tähenduslikku ja mitmekesist linnaruumi.

On lihtne tõsiasi, et avalikud asutused toovad kaasa inimvoo, igapäevase elu ja sotsiaalse mitmekesisuse ehk kõik selle, mis teeb linnast elava ruumi. Kui ajalooliste hoonete riiklikud funktsioonid asenduvad kas tondilossistumise või suletud kasutusega, muutub linnaruum oluliselt anonüümsemaks ning meil pole sinna enam lõpuks asja.

Riigi vaates paistavad sellised kolimisotsused sageli ratsionaalsed. Exceli tabelis võib mitme asutuse kokku kolimine, uue hoone rajamine või kaasaegsetele büroopindadele liikumine näida kuluefektiivne, kuid see arvestus on eksitav, sest ei hõlma selliste otsuste tervikmõjusid. Sääst tekib ühes reas, samal ajal kui teises reas tekib kulu: tühjaks jääv hoone vajab plaani ka siis, kui see pärast mahamüümist kuulub kellelegi teisele.

Hoonete pinnaefektiivsust kalkuleeriv Excel võib olla numbrite liitmise supertööriist, kuid kahjuks ei oska see mõõta mõõtmatut, seda, mida selliste otsustega päriselt kaotatakse. Pinnaefektiivsuse arvestusse tuleb sisse lülitada ka kvaliteetse elukeskkonna ja kultuuripärandi säilimise ja arendamise koefitsient.

Senine süsteem, mis toob meid ikka ja jälle selliste otsusteni, vajab kiiremas korras ülevaatamist, kui soovime säilitada seda, mis aastasadade tagant on meie hoolde usaldatud, ja kuuluda eesrindliku ja ruumiliselt arenenud Euroopa riikide hulka.

On väga kõnekas, millist väärtust omistab riik enda ajaloolistele hoonetele ja keskkonnale laiemalt ning milliseid hooneid ta valib oma esindusruumideks. Ja lõppeks, kui riik ise ei pea vajalikuks tegutseda ajaloolistes hoonetes, siis millise sõnumi saadab see kõigile teistele kultuuriväärtuslike hoonete omanikele.

Õnneks on riik teinud ka eeskujulikke ja päranditeadlikke otsuseid ajalooliste hoonete kasutamisel. Nii on Valga riigimaja suurepärane näide sellest, kuidas ajalooline hoone võib saada uhke uue elu ning täita kaasaegseid vajadusi, samal ajal kohalikku kultuuripärandit võimendades. Samuti Paide vanalinna rajatud uus koolihoone, mis on oskuslikult liidetud ajaloolise koolimajaga, näitab, et uus arhitektuur pakub võimalusi vanalinna väärtuste esiletoomiseks.

Need on olnud väga olulised saavutused, mis aitavad hoida elu linnasüdametes. Samas on riigil veel väga palju kultuuriväärtuslikke hooneid, mis alles ootavad oma tulevikku, ning loodame nende puhul fantaasiarikkaid ja tarku lahendusi. Kultuuripärand on päriselt meie võimalus.