Hiljuti teatas Malmö peaarhitekt Finn Williams linna järgmisest julgest sammust. Valminud on üldplaneeringut toetav juhend "Rohkem malmölikku arhitektuuri" linna ruumilise identiteedi võimendamiseks. See kirjeldab kohapõhise arhitektuuri kuut mõõdet, millega edaspidistes arendusprojektides arvestada.

Malmöt ajendas teemat tõstatama konkurents Kopenhaageniga. Need linnad on üksteisest vaid 20-minutilise rongisõidu kaugusel, võistlus käib nii investeeringute kui ka talentide üle. Sama oluline oli elanike tagasiside: liiga paljud arendused on küll viisakad ja turvalised, aga igavad, ilma erilise kohaväärtuseta. Malmö on pikalt olnud Euroopa linnaruumiinnovatsiooni eestvedaja, mistõttu on huvitav jälgida, kuidas juhendit rakendama hakatakse.

Ka meil peaks unikaalse kohaväärtuse hoidmine olema ruumiotsuste puhul senisest enam fookuses. Ilmekas näide on Tallinna putukaväila mastide lammutamise arutelu. Peame mõistma, et putukaväil on mitmekesine ruumiline tervik, mille algse kontseptsiooni iga osa on oluline ning ainult sellisena on see Tallinna rahvusvaheliselt esile tõstev projekt.

Eripärane linnaruum kui rahvusvaheline eelis

Üleilmne võrgustumine, linnaplaneerimispraktikate ühtlustamine ja üksteise pealt mõõduvõtt on muutnud linnapildi üleilmselt sarnaseks. Meeldivad, kuid ühetaolised linnaruumid sunnivad küsima, miks peaks keegi tulema just Tallinna, kui naaberlinnad pakuvad sama kogemust.

Ajalooliselt kihistustelt rikas Tallinn pole kõigis paigus lähimineviku kurioosumeid õnneks veel üle kirjutada jõudnud. Putukaväil on üks esimesi Tallinna projektidest, mis nn teadvustamata kohaväärtuste esiletõstmist piloteeris.

Kohalikul tasandil on ehk jäänud märkamata, kui kaugele putukaväila mõju juba ulatub. Projekti vastu on tundnud huvi New York Times. Peatüki putukaväilast leiab eelmisel aastal briti ajakirjaniku Chris Fitchi ("Lonely Planet", "Monocle") sulest ilmunud raamatus "Wild Cities".

Putukaväila on kaheksa aasta jooksul väisanud mitmekümned kõrgetasemelised välisdelegatsioonid, linnapead, ruumipoliitika kujundajad, teadlased, investorid. Putukaväila 2023. aasta installatsiooniprogrammi "Kohasumin" teosed jõudsid Uue Euroopa Bauhausi konkursil 1450 kandidaadi seast finalistide hulka, mis oli Eesti jaoks esmakordne saavutus.

Need on vaid vähesed näited sellest, kuidas ruumikihistustelt ja narratiividelt mitmekesine projekt, mida saab avada nii linnaökoloogia, lähimineviku ehituspärandi kui ka liikuvuskeskkonna planeerimise kaudu, tõstab Tallinna pidevalt ja positiivselt esile.

Eriline ja huvitav avalik ruum on linna visiitkaart. Hea kontrollküsimus on, kuhu viiksid sina väliskülalised, kes on Vanalinna, Kadrioru pargi, Kalamaja ja mereääre juba läbi käinud. Putukaväil on oma praeguses ja tulevases mitmekesisuses üks nendest kohtadest.

Kui asuda eemaldama meelega säilitatud ruumikihistusi, nagu ka mastid seda on, jääb putukaväilas alles küll kohalike elanike jaoks tore, kuid laiemas plaanis üsna tavapärane park. Mastid, garaažimaastik ja muud kurioosumid annavad paigale sügavamad kihistused, lubavad rääkida paiga saamisloost ja lähiminevikust, mõjudes maamärkidena. Just oma tagaradade ja mitmekihilisuse tõttu sai putukaväilast koht, kus filmiti "Tenetit". Seal on midagi, mida teistest linnadest ei leia. Mastide kadumine muudaks ruumi igavamaks ja võtaks ära osa põhjusest seda kohta vaatama tulla.

Avalik ruum on ettevõtluse ökosüsteem

Eriline avalik ruum loob uued võimalused ka majandustegevuseks. Ruumid, millel on tugev identiteet ja rahvusvaheline tuntus, tõmbavad ligi külastajaid. Inimeste koondumine loob pinnase kohvikutele ja väikeäridele, jalgrattarendile, galeriidele, loovstuudiotele, giiditeenusele, sündmuste korraldajatele. Eriline avalik ruum on potentsiaalne ettevõtluskoridor.

Identiteediga avalik ruum kõnetab eriti tugevalt tehnoloogiaettevõtteid. Ükssarvikud ei vali kontorit üksnes ruutmeetri hinna, vaid ka ümbruskonna identiteedi järgi. Putukaväila mastid on väärtuspõhise identiteedi (roheinnovatsioon, ruumiinnovatsioon, jätkusuutlik taaskasutus) kandjad.

Putukaväila mastid on teeninud linna üle poole sajandi ja iga rajatis vajab selle aja jooksul ülevaatamist. Praegu ei ole põhjust arvata, et Putukaväila mastid oleksid olemuslikult ohtlikumad kui teised samaaegsed objektid. Analüüs osutab vajadusele tugevdada betoonaluseid ja parandada korrosiooniilmingutega sõlmi. Putukaväila mastid ei kutsu piire katsetama rohkem kui nad kutsusid seda tegema viimased poolsajandit. Mastide säilitamiseks ei peakski tegema suurinvesteeringut, need täidavad oma eesmärki ka sellisena ehk elementaarselt korrastatuna, nagu need praegu on.

Putukaväila näol on linnal käes suure meeskonna ühistööna loodud väärtus, rahvusvaheliselt juba nähtav projekt, millel on tugev narratiiv ja mida peab oluliseks ka kohalik kogukond. Selle ruumilised kontrastid ja potentsiaal pakuvad innovaatilisi edasiarendusvõimalusi. Enamik linnu Euroopas püüab alles luua taolisi edulugusid.

Otsus mastid säilitada oleks strateegiline samm, millega Tallinn kinnitab oma positsiooni linnana, mis on uhke oma mitmekesise mineviku üle ning oskab eripärast väärtust näha ja luua. Mastide säilitamine ja läbimõeldud ümbermõtestamine oleks märk, et Tallinn suudab näha avaliku ruumi otsuseid pikema vaate majandusliku ja kultuurilise kapitali investeeringuna.

Looduskeskkonna taastumisvõime on piiratud. Putukaväila täismahus pargina väljaehitamine mõjutas olemasolevat ökosüsteemi juba ulatuslikult. Peagi järgneb trammiliini rajamine. Keskkonna liiga sage "ülekirjutamine" ohustab koosluste säilimist, mis oli projekti algne põhiväärtus. Mastide eemaldamine tooks kaasa järjekordse maastiku häirimise ajal, mil loodusele tuleks hoopis anda aega taastumiseks.