Kultuur on meie elu ja eksistentsi vundament, igaühe õigus ja nii mõnelegi igapäevane vajadus. Kui ei oleks meie oma kultuuri, oleksime tõenäoliselt hoopis teistsugused, teistmoodi tõekspidamiste, soovide ja tahtmistega.

Kultuuri rahastamise krooniline puudulikkus on viimastel päevadel saanud palju meediakajastust. Ja õigustatult, kuigi seda lugeda ei ole olnud kerge. Arvud neis artiklites räägivad selget keelt: mida aasta edasi, seda vähem on riigil kultuurivaldkonna jaoks raha. Inimlikul tasandil häirib selline asjade käik mind väga.

Kõik kultuurivaldkonna kolleegid on südamest tänulikud kultuuriminister Heidy Purgale, kes keerulisel ajal kultuurivaldkonda pingelisest riigieelarvest olenemata täiendava rahasüsti tõi, see annab võimaluse veidi leevendada kultuuris tegutsevate inimeste seas üha enam juurduvat tunnet, et me ei ole riigile olulised.

Ent olgem ausad, kroonilises puuduses siplevat ja aastaid alarahastatud kultuurivaldkonda see üksik žest ei päästa. Auk, mida tuleb lappida, on nii sügav ja lai, et juhuslike panustega lapitakse seda vähemalt sama kaua, kui selle augu tekkimiseks aega kulus.

Eestlased on õnnelik rahvas, meie seas on hulk häid inimesi, kellele oma valdkond kultuuris on sedavõrd südamelähedane, et nad on nõus oma tööd tegema ka väikese palganumbri eest. Ikka särasilmselt ja entusiasmiga. Samamoodi juba aastaid järgemööda. Alati väga kõrgel, vahel suisa maailmatasemel, suurema hädakisata.

Üldiselt ongi eestlase koodi kirjutatud nurisemise nupu sisselülitamine vaid siis, kui king on varba täielikult verele hõõrunud. Täiesti õigustatult on näitlejad ja vabakutselised sel teemal avalikult kõnelenud juba mõnda aega, ooperi- ja balletirahvas samuti, just kuulsime ERSO peadirigendi Olari Eltsi appihüüdu, kultuuripärandi valdkond on aastaid avalikku nurinat pigem tagasi hoidnud.

Väikese palga teemal viisakalt kurtmisest hoiduvate kultuurivaldkondade nimekirja võib pikalt jätkata. Tagasi on end hoitud lootuses, et küllap ikka kuidagi märgatakse, ja lootuses, et kohe-kohe tekib pikem plaan kultuurivaldkonna õiglaseks rahastamiseks. Samal põhjusel asendub hetkeline rõõm kultuurile eraldatud rahast kiiresti taas musta masendusega, kuna peost-suhu eluviisi jätkub teadmata ajani. Südamega tehtud kõrgel tasemel professionaalne töö ei ole taas õiglast tasu väärinud.

Kui puuduks meie oma kultuur, ei oleks eestlasi. Selle väitega nõustub tõenäoliselt suurem osa meist. Leian, et just praegu on viimane aeg võtta kuulda kultuurivaldkonna inimeste häält, vajadusi ja soove ning alustada vähemalt dialoogi kultuuri rahastamise pika plaani üle. Suurte kriiside ajal on just kultuur hoidnud meid koos ning andnud jõu ja julguse oma riigi asja ajada.

Võib julgelt öelda, et meie oleme oma sõjad võitnud tänu oma kultuurile. Kultuurivaldkonda ei saa enam kergekäeliselt õhemaks lihvida. Kui sellega jätkame, kaovad kultuurist selle tegijad ja edasikandjad ning kultuur muutub luksuskaubaks. Me ei saa seda endale lubada.