Kui tundub, et Ruhnu saarelt on viimasel ajal veel vähe uudiseid, siis üks väga haruldane uudis tuli alla tõenäoliselt "otse taevast". Nimelt leidsid sealsed veisepidajad oma heinaküüni juurest haruldase linnu, kes võib olla loorkakk.

"Tulime lihtsalt siia vaatama, kas on vaja heina juurde panna, kuidas nad on söönud, praegu on külm aeg, on ju, loomad tahavad rohkem süüa saada ja siis silmanurgast lihtsalt näed midagi niisugust valget, esialgu mõtled, et lumetükk, ja siis vaatad, näed täpselt selle koha peal niimoodi tiib keha all ja niimoodi vedeles seal," kirjeldas lindu Riisenberg.

Kuidas kakk nende farmi juurde jõudis, ei osanud leidjad öelda. "Mina mõtlen, et meil on nii ekstreemne talv olnud, et sellised asjad hakkavad lihtsalt juhtuma. Et kuna meil on siin ikkagi farm ja tegevus, siis millegipärast see loorkakk siia oma tee leidis, et ma usun, et see on tugevalt söögiga seotud," leidis Riisenberg.

Kee Abel oli jõudnud leitud linnuliigi kohta veidi lähemalt uurida: " Euroopas peaks teda olema soojemates piirkondades, ka Ameerikas. Ameerikas vist isegi öeldakse tema kohta kummituslik kakk või öökull, selline rahvapärane nimetus, sest ta on valge, ilmub öösiti ja on väga kerge ja heade lennuomadustega."

Ruhnu loomapidajaid huvitab ka ootamatult leitud loorkaku taust. "Seda me muidugi nägime, et rõngast tal otseselt küljes ei ole, aga kui keegi targem kuskil üle vaatab, siis see oleks väga põnev teada," märkis Riisenberg.

Haruldase linnu leidmise järel andis "Aktuaalse kaamera" palvel selgitusi Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi.

Kust võis loorkakk Ruhnu sattuda?

Me päris täpselt seda ei tea, aga võib arvata, et ta lõuna poolt tuli. Kui vaadata selle liigi levikut, siis Kesk-Euroopas on ta väga tavaline ja Lõuna-Euroopas samuti, ta on kõige suurema levikuga kakuline üldse. Teda on nii Põhja- kui ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias leidub teda küll erinevate liikidena või alamliikidena, aga meile lähimad teadaolevad alad on Lõuna-Lätis. Ja on väga tõenäoline, et ta sealt mingi eksirännaku kaudu Ruhnule jõudis ja kogemata otsa sai seal.

Kui haruldane on sellist kakku Eestis kohata?

Kui nüüd tuua paralleel praegu just käima läinud olümpiamängudega ja lugeda kokku Eesti taliolümpiamedalid, mida minu teada peaks olema 10, siis võiks öelda, et selles valguses on loorkaku vaatlus Eestis üliharuldane, sest et siiamaani on neid nähtud kaheksa korda. Viimane neist on linnuinimeste keeles nii-öelda dopingujuhtum, kus tegelikult vaadeldi puurist põgenenud lindu. Paljud inimesed kihutasid Tartusse kohale, lootuses endale liik kirja saada, aga pärast pidid pettuma, kui selgus, et see oli puurist põgenenud lind (loorkakk). Nii et meil on 1935. aastast, mil nähti esimest lindu (loorkakku), mis leiti ka surnuna Põhja-Eestist, teda nähtud looduslikult siis seitse korda ja kui nüüd ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjon selle vaatluse ära kinnitab, siis tegu on kaheksanda vaatlusega Eestist.

Kas kuidagi annab sellise linnu päritolu ka leida ja näiteks võimalik surma põhjus teada saada?

Kuna tal rõngast jalas ei ole, siis me võime ainult spekuleerida, kust ta pärit on ja kust ta tuli. Tõsi, kui nüüd võtta talt suleproovid ja sealt stabiilseid isotoope uurida, siis me võime teada saada enam-vähem niimoodi sadakonna kilomeetri täpsusega, et kus ta võis olla sellel hetkel, kui ta viimati endal suled selga kasvatas. Kui linnud sulgivad, siis talletuvad sulgedesse seal selle piirkonna elementide stabiilsed isotoobid ja nende järgi on võimalik kindlaks teha, kust ta tegelikult tuli. Aga kui arvestada loorkakkude liikuvust, nad ei ole tegelikult väga liikuvad, nad on suhteliselt paiksed, nad ei ole rändlinnud. Võib-olla heal juhul elu jooksul tuhatkond kilomeetrit liiguvad siia-sinna, siis no tõenäosus, et ta kuskilt meilt lähiriikidest tuli, on üpris suur.

Kas loorkakk on puhas metsalind või on tal rohkem kokkupuuteid ka inimestega?

Ta on üsna inimsõbralik või ta ei pelga inimest. Lääne-Euroopas, Inglismaal on ta väga tavaline külamaastiku lind ja teda üsna sageli peetakse ka puurilinnuna. No tõenäoliselt väga suur plahvatuslik kakkude pidamine läks meil lahti pärast Harry Potteri tulekut, kus kõik lapsed tahtsid endale kakke saada ja on teada, et loorkakk on üks kõige enam ka vangistuses peetav kakuline.

Kui tõenäoline on selle liigi levik Eestisse, kas ühel hetkel nad võiksid hakata ka Eestis elama?

Kui nüüd mõelda kliimamuutuste peale, soojenemise peale, siis ei ole välistatud, et me üha sagedamini hakkame teda siin nägema, kuigi kui vaadata teaduskirjandust ja andmeid, siis talle külm ei meeldi üldse. Ja üks klassikaline nende hukkumise põhjus ongi siis, kui on külm talv ja on ka palju lund ja nad ei saa toitu kätte, siis on üsna tavaline, et isegi vanalinnud võivad lihtsalt nälga surra ja nõrkeda ja ükskõik kus kohas ära surra, neil ei pruugigi üldse väliseid vigastusi olla. Et millesse ta täpselt sureb, selle peaks kindlaks tegema siis juba veterinaar, kes teda lahkab.

Keda loorkakk jahib ja sööb?

Loorkakk on tüüpiline kakk, kes valdavalt püüab väikeseid närilisi, vähemasti talveperioodil. Suvel võib ta süüa ka suuremaid putukaid, aga ikkagi 95 protsendi ulatuses on ta närilistele spetsialiseerunud. Ta kaalub maksimaalselt 300–400 grammi, tavaliselt isegi natuke vähem, et linnu mõistes on ta suur jah, aga kui me võtame suured röövlinnud, kullid või kotkad, siis nendega võrreldes on ta suhteliselt väike. Samas tiibade siruulatus on tal peaaegu meeter, nii et kui ta ringi lendab, siis ta tundub üsna suur.