Kaks nädalat pärast USA ja Iisraeli rünnakute algust Iraanile pole Euroopas ikka kujunenud selgelt ühist vaadet, kuidas sellesse suhtuda.

"Enamik riike Euroopas otsivad tasakaalu selle vahel, et nad jagavad osasid USA eesmärke Iraanis, aga ei soovi suuremat eskalatsiooni ja tahavad sõjategevuse piiramist ning suhtuvad ettevaatlikkusega sellesse, mida saab Euroopa koos Euroopana teha. Kõik see kokku tähendab, et Euroopa Liit ühtsena ei tee väga palju," lausus mõttekoja German Marshall Fund teadur Ian Lesser.

Kuid isegi kui Euroopa sooviks, et olukord laheneks ilma, et suurt midagi peaks ette võtma, on tekkimas sarnane olukord kui neli aastat tagasi, kui Venemaa piiras oma tarneid ja eurooplased hakkasid energiat otsima Aasia turult.

"Me näeme nüüd sama asja, aga vastupidi. Aasia tarbijad, kes ei pääse ligi enam tarnetele läbi Hormuzi väina, sisenevad maailmaturule ja näha on, kuidas laevad Atlandi ookeanil pööravad ringi ja suunduvad Aasiasse, kus hind on kõrgem," ütles mõttekoja Bruegel teadur Ben McWilliams.

Energiahindade tõus on õli tulle valanud niigi teravale vaidlusele, kas Euroopa senine rohepoliitika aitab vähendada ohtlikke sõltuvusi fossiilkütustest või teeb see just olukorda hullemaks.

"Me teame, kuidas iga tarneraskus toob kohe hinnatõusu. Bensiini, maagaasi või väetiste, mida te siin olete karistanud Euroopa süsinikumaksuga, hinnatõusu. Nende hinnakõverate taga on päris inimeste elud," lausus Euroopa parlamendi Euroopa Patriootide fraktsiooni liige Jordan Bardella.

"Mida näitab see sõda? Veel kord seda, kui sõltuvad oleme me fossiilkütustest. Seega jah, me tegime roheleppega õigesti ja me peame seda kiirendama. Sest kaalul ei ole mitte ainult kliima, vaid meie energeetiline sõltumatus," ütles Euroopa parlamendi Uueneva Euroopa fraktsiooni liige Valerie Hayer.

Prantsusmaa koos Euroopa Liidu missiooniga Aspides lubab küll laevaliiklust Hormuzi väinas kaitsta, et muret leevendada, kuid üks lisa sõjalaev suure tõenäosusega palju ei muuda. Euroopa ei ole pigem ikka valmis jõuga oma huvisid kaitsma.

"Üks asi on rohkem raha kulutada, hoopis teine asi on strateegilist mõtlemist muuta. See tõstatab suured avatud küsimused. Kas Euroopa – mitte üksikute riikidena, vaid Euroopana – on valmis muutma oma strateegilist mõtlemist, et riske võtta; jõu kasutamisest teisiti mõelda nii, et see oleks lähemal sellele, kuidas USA neid asju vaatleb," lausus Lesser.