Viljandi linnavõim on plindris ja see, kas raekojas on koha sisse võtnud konservatiivne koalitsioon, kelle meelest vikerkaarelippu lastele näidata ei sobi, või mõni teine, ei mängi siinkohal erilist rolli, sest plinder on kõigil sama: raha ei ole, aga vaja läheb seda palju. Vahe on ehk ainult selles, millest kärpimist alustatakse.

Isamaa ja EKRE koalitsioon paistab olevat võtnud nõuks lõigata ühe esimese asjana pooleks Eesti ainsa oma teatrisaaliga nukuteatri eelarve ja hakata alalise pisiteatri pidamise asemel teenust sisse ostma. Sõnades lapsi esiplaanile tõstvate jõudude poolt tundub see samm kummaline, kuid nukuteatri reformi kavandas ka eelmine, Reformierakonna juhitud võimuliit.

Spordihoone lagunev vana osa tuli hiljuti kinni panna, üks lasteaed ja üks kool vajavad uut maja või renoveerimist, spaahotelli parkla ehitamist ja nii edasi. Tulusid selleks ei paista aga kusagilt. Ehkki mõni majanduskasvu laine on seda vahepeal edasi lükanud, tantsitakse enamikus Tallinna kuldsest ringist kaugemale jäävates omavalitsustes juba paarkümmend aastat aukliku rahapaja ümber ringmängu "Kestlik kahanemine".

Ja mitte ainult omavalitsustes. Kestlikku kahanemist näeme ühel või teisel moel ka näiteks vähenevate trükitiraažidega ajalehtedes, politsei otsuses pisikuritegusid sisuliselt enam mitte uurida, arutlevate küpsuskirjandite muutmises kaheosaliseks emakeeleeksamiks, hääletus alistumises tehisintellekti loodud tööplönnidele ja milles kõiges veel. Kõige olulisem saab ju tehtud, ehkki võib-olla mitte nii hästi kui varem, ja vähemalt pole kestlike kahanejaid päris ära lõpetatud. Midagi jääb ju alles ka Viljandi nukuteatrist, vähemalt esialgu.

Kestlikku kahanemise loogikale on raske vastu seista. Me ei saagi ju elada üle oma võimete, ent maailmas, kus paigal seismiseks tuleb täiest jõust joosta, tähendab kahanemisega leppimine tihtilugu languskõvera kontrollimist ainult teatud piirini. Sealt edasi järgneb vaba kukkumine, kuna meie vastupanuvõime soovimatule muutusele on kadunud.

Viimasest 15 aastast meenub mulle vaid üks Viljandi linnapea, kes võttis eesmärgiks pöörata linna rahvaarv tõusule. Kas see õnnestus? Ei. Aga kui ei proovi, ei juhtu kindlasti midagi. Ja kui liiga kaua ei proovi, siis ei olegi enam jõudu proovida. Koos elanike arvuga väheneb maksutulu, tuludega koos võime kulutada ehk teenuseid pakkuda, see omakorda vähendab piirkonna atraktiivsust ja elanike arv väheneb veelgi. Läheme vooluga kaasa, kuni see meid alla neelab.

Iduettevõtluses räägitakse tihti pivotist ehk strateegilisest pöördest, mille käigus ei likvideerita ettevõtet täielikult, aga muudetakse oluliselt kas toodet, turgu, tehnoloogiat või midagi muud olulist. Iduettevõttel, millel pole õnnestunud plaanitud edu saavutada, ei ole võimalik kestlikult kahaneda. Idud kas lähevad rammusalt idanema või kiduvad sootuks. Seepärast on järsk pööre neile vastuvõetavam, kui pikema ajalooga ettevõtetele, riigist või omavalitsusest rääkimata.

Veelgi enam, avalikul sektoril pole enamasti isegi parima tahtmise juures võimalik ennast 180 kraadi ringi pöörata ja vastassuunas kihutada, sest nad on kutsutud ellu mingi konkreetse ülesandega. Küll aga peavad nii start-up'id kui nii-öelda pärandkooslused tundma ära selle õige hetke, mil uue hoo sisse võtmiseks on veel piisavalt jõudu, olgu jõu ekvivalendiks siis raha, ideed või inimesed.

Selle hetke maha magamises peitubki kestliku kahanemise suurim oht. Isegi kui vajadus on selgelt ja korduvalt kõva häälega välja öeldud ja ressursid tegelikult olemas, on miljonil eri põhjusel kirjeldamatult raske ennast kokku võtta ja mitte pealesunnitud paratamatusele alla vanduda.

Selle üks ilmekaim näide on Euroopa Liidu suutmatus suunata ammustel aegadel põllumajanduse doteerimiseks määratud megasummad teadusesse ja innovatsiooni, ehkki peaaegu kõik on ammu adunud, et ilma selleta pole meil lootustki USA ja Hiina kõrval arvestatavaks jõuks jääda.

Rubico ületamine oli Caesari võimule tuleku juures nii oluline sündmus, et seda kasutatakse praeguseni tagasipöördumist välistava sammu võrdkujuna. See väike jõeke Põhja-Itaalias oli piiriks, millest kindral koos armeega üle astuda ei tohtinud ning Rubico ületamine tähendas seega avalikku mässu Rooma vabariigi vastu. Ent tegelikult polnud Caesaril erilist valikut. Andeka väejuhi ja poliitikuna tundis ta ära, et Rubico ületamata jätmine tähendaks talle kindlat hävingut, samas kui teisel pool jõge terendas võimalus eduks.

Kas meie, olgu siis riigi, omavalitsuse või ettevõttena tunneme õigel ajal oma Rubicod ära ja suudame neist üle minna? Kas me oleme valmis astuma külma vette ja riskima, või lepime turvalise kängumisega, mida paratamatuks nimetades ei saa ka eksida?

Jah, eks kainet mõistust peab ikka olema, ja juhtida, eriti avalikku sektorit, tuleb vastutustundega. Ent kahanemise eesmärgiks võtmisega tasub olla ettevaatlik, isegi kui seda kestlikuks nimetada. Palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.