Väikekoolide elus hoidmine nõuab omavalitsustelt pingutust ja loovust

Väikekooli ellujäämine Eestis, eriti kui õpilaste arv langeb alla 20, on suur väljakutse, kuid mitte võimatu. See nõuab kogukonna, kohaliku omavalitsuse ja koolipere ühist pingutust ning loovat lähenemist.
Alates 2024. aastast maksab riik väikestele maapõhikoolidele toetust, et säilitada haridus kodukoha lähedal. 20 õpilasega üheksaklassiline kool ei ole tavaliselt jätkusuutlik, küll aga võib seda olla kuueklassiline algkool. Eesmärk on, et laps saaks vähemalt esimesed kuus aastat õppida oma kodu lähedal, isegi kui piirkonnas on vähe lapsi, ütles haridus- ja teadusministeeriumi haridustaristu ja -võrgu osakonna nõunik Kadi Serbak.
"Kodulähedase algkooli toetust saavad ainult need koolid, mida peavad kohalikud omavalitsused, erakoolid ei saa. Samuti saavad toetust maakoolid piirkondades, kus on rahvastikutihedus madal," selgitas Serbak.
Toetuse saamise kriteerium on see, et õpilaste arv peab olema vähemalt 20.
"See 20 õpilast kooli kohta tuli koalitsioonileppest, see on poliitiline kokkulepe. Kuskil peab see piir olema," märkis nõunik.
Kadi Sebrak selgitas, et toetus koosneb õpetajate palgalisast ning tugispetsialistide ja muude kulutuste toetusest.
"See, kuidas seda raha tegelikult kasutatakse, on koolipidaja otsus. Seda me ei reguleeri. Tehakse, mida parasjagu vaja. Näiteks on minu käest küsitud, kas võib sööklas põranda ära vahetada selle toetuse eest. See on iga koolipidaja otsus," lausus Serbak.
Õpetajate probleemi see ei lahenda, sest väikekool ei paku täiskoormust. "Kindlasti on võimalik maksta õpetajatele palgalisa selle toetuse eest. Meie soov pole, et väikekoolid kinni läheksid," ütles Serbak
Täpsed tingimused ja toetussummad vaadatakse üle igal eelarveaastal. Haridussilma andmebaasi järgi on Eestis selle õppeaasta seisuga alla 20 õpilasega üldhariduskoole ligikaudu paarkümmend.
Üks selline on Varbla kool, mis kuulub Lääneranna gümnaasiumi alla. Varbla külaselts otsustas ise oma lastele toetust maksta, kuna selles koolis on vaid 11 õpilast ehk ei mahu riikliku väikekoolide toetusprogrammi alla. Küll on aga gümnaasiumil viis üksust, mis annab direktor Rasmus Lippuri sõnul suurema mänguruumi.
"Just õpetajate, ürituste ja kõige muuga tuleb see suurema kooli eelis välja. Meil annab Varblas tunde kuus õpetajat, neist kaks annab tunde ka mujal meie koolimajades ja ühel õpetajal on seal ka muid ülesandeid," rääkis Lippur.
Väikse kooli hoidmine ei tähenda aga, et Varbla lapsed oma kooliteed Lääneranna gümnaasiumi koolides jätkavad.
"Kui nad nüüd meie koolis 7. klassis jätkavad, peavad nad sõitma Lihulasse, mis on 39 km kaugusel. Aga on veel võimalusi, kuhu minna. Praegu on 6. klassis kaks õpilast. Kui nad mõlemad tulevad Lihulasse, on sada protsenti jäänud meie kooli. Ühtegi õpilast pole hetkel 1. klassis," sõnas koolidirektor.
Lippur ütles, et uueks õppeaastaks on siiski kolm avaldust esimesse klassi astumiseks, aga 20 õpilast kokku ei tule.
Kuigi majanduslikult on alla 20 õpilasega kooli ülalpidamine kulukas, on neil sotsiaalne roll, et lastega pered ei lahkuks. Samuti sobivad väikekoolid suurepäraselt lastele, kes vajavad rahulikumat keskkonda ja rohkem tähelepanu.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi








