Veel kolme aasta eest jooksis Eesti poliitika vastandumiste põhitelg liberaalide ja paremradikaalide vahelt. Toonane peaminister Kaja Kallas viis Reformierakonna valimistele, öeldes, et nende peamine vastasjõud on EKRE, ning võitis valimistel ülekaalukalt.

Ühiskondlik debatt polariseeris valijad otsustama kahe leeri vahel: ühel pool liberaalne, Euroopa- ja Ukraina-meelne, teisel paremradikaalne, euroskeptiline ja Venemaa suunal ambivalentsem leer.

See ei olnud midagi ebatüüpilist, vaid aimas selgelt ka mujal Euroopas laiutavat poliitilist lõhet. Aga võib-olla ühe olulise erinevusega. Kui mujal Euroopas tõi see kaasa laiapõhjaliste vikerkaarekoalitsioonide tekke, kus valitsusse läksid väga erineva maailmavaatega parteid, siis Eestit on valitsenud lausa haruldaselt ideoloogiliselt ühtne koalitsioon, iseäranis peale seda, kui peaministriks sai Kristen Michal, kes sotsid koalitsioonist välja viskas.

Selle tulemus on olnud huvitav. Paljudele Euroopa vikerkaarekoalitsioonidele on koos valitsemine olnud keeruline, sest teha tuleb kompromisse, millega keegi rahul ei ole. Kokkuvõttes on need kasvatanud opositsioonis olevate paremradikaalsete erakondade toetust. Eestis on saanud valitseda ideoloogiliselt ühtne koalitsioon, aga tulemus on ikka selline, et keegi pole rahul, lihtsalt reitingutes on sellest võitnud mõõdukamad opositsiooniparteid nagu Isamaa ja nüüd kasvavalt ka Keskerakond.

Ma arvan, et Eesti eripärane tulemus on rohkem selgitatav isikute kui ideoloogia tasandil, sest ka arvamusküsitlused selle kohta, keda inimesed eelistavad näha peaministrina, viitavad, et Isamaa ja Keskerakond on teinud oluliselt populaarsema esimehevaliku kui näiteks praegused võimuerakonnad.

Ent ometi, poliitiline juhtimine ja oma otsustele toetuse leidmine käib ju lõpuks läbi ilmavaateliste põhjenduste, mis paneb küsima, millised on ideoloogilised põhipositsioonid Eesti poliitikas aastal 2026.

Arvamusuuringud näitavad, et praegu naudivad teistest oluliselt suuremat toetust Isamaa ja Keskerakond. Kaks erakonda, mis on ajalooliselt olnud Eesti poliitika üheks põhiliseks vastandumisteljeks, aga mis nüüd valitsevad koos Tallinnas ning on ka ise nentinud, et neid ühendavad sotsiaalkonservatiivsed väärtused.

Teatud mõttes viitab see Eesti poliitika taastsentristumisele, võib-olla isegi polariseerumise vähenemisele. Ebaselgem on, mida see uus ideoloogiline kese endast kujutab ja milliseks kujunevad selle ümber vastasseisud. Mitmeparteisüsteemides, kus tuleb valitseda koos partneritega, kujunevad tavaliselt juba valimiskampaania ajal välja teatud alliansid, kõik erakonnad on küll omavahel konkurendid, kuid on vastasjõud, kellega astutakse otsesesse konflikti, ning siis teised, kellega teatud küsimustes lihtsalt viisakalt erimeelele jäädakse.

Suurim küsimärk, mis tuleva valimiskampaania vastasseisude kujunemist mõjutab, on minu hinnangul see, kuidas positsioneerib end Isamaa. On ilmselge, et peamiselt vastandub Isamaa valitsuserakondadele Reformierakonnale ja Eesti 200-le. Aga kas ka maailmavaateliselt? Kui näiteks Keskerakond kritiseerib valitsuskoalitsiooni suuresti vasakpoolselt positsioonilt, kritiseerides näiteks pangamaksu ärajäämist või kliimakava sotsiaalmajanduslike mõjude pärast, siis Isamaa positsioonid on märksa ähmasemad.

Isamaa esimehe Urmas Reinsalu kriitika on ennekõike tehnokraatlik, ta kritiseerib selge plaani puudumist eelarvepoliitikas või ebaefektiivset valitsemist. On isegi veidi irooniline mõelda, et sellist kriitikat tehakse Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aadressil, mis on ise lubanud vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja valitsemist ning pikka plaani. Tekib tunne, et Isamaa ideeliselt võimulolijatest ei erinegi.

See ei tähenda, et Isamaal maailmavaadet poleks. Pigem isegi vastupidi, ütleksin, et Isamaa on olnud üks viimase aastakümne edukamaid poliitikaprojektide erakondi Eestis. Nad on suutnud realiseerida oma selgelt maailmavaatelisi lubadusi, olgu selleks valimisõiguse piiramine või kogumispensioni süsteemi sisuliselt (taas) vabatahtlikuks muutmine, olles ise samal ajal pisipartner koalitsioonis või lausa opositsioonierakond.

Millised saavad olema erakonna järgmised võtmelubadused ning kas selliselt saab juhtida riigi poliitikat ka peaministriparteina?

Iseenesest on need kaks poliitikanäidet head näitlikustamaks, kui erinevaid vorme saab konservatiivne ideoloogia võtta. Kogumispensioni süsteemi reform on omane pigem libertaarsele uuskonservatismile Margaret Thatcheri või Ronald Reagani vaimus, mis rõhus sellele, et kodanik on ennekõike tarbija ning et tarbija ise teeb endale kasulikumad otsused, ehkki valikud, mida poliitika pakub, mängivad lõppkokkuvõttes tugevamad kaardid kätte hoopis teatud suurettevõtetele.

Valimisõiguse piiramine lähtub pigem rahvuskonservatiivsest mõttelaadist, mis antud juhul võtab oma radikaalsemaid varjundeid, kui üht vähemusrühma näidatakse julgeolekuohuna. Niisiis võib konservatismil olla mitu erinevat nägu. Ja ma usun, et on küllalt valijaid, kes toetasid üht neist muudatustest ja teist sugugi mitte.

296 päeva enne järgmisi valimisi on Eesti poliitika rahulikum, vähem polariseerunud ning oma väljavaadetelt konservatiivsem kui eelmises valimistsüklis. Vara on siiski öelda, mis tüüpi konservatiivsusest me räägime või millised saavad üldse olema sisulised ideoloogilised vastasseisud algavas valimiskampaanias.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.