Eestikeelsele õppele üleminek on kahtlemata riigi üks suurimaid ja olulisemaid hariduspoliitilisi muutusi, mille õnnestumine sõltub väga paljudest teguritest, kuid eelkõige läbimõeldud ja professionaalsest juhtimisest. Koolid ja kohalikud omavalitsused teevad iga päev sisulist tööd, et tagada igale lapsele kvaliteetne eestikeelne haridus, sõltumata tema kodusest keelest.

Samal ajal eelistavad Reformierakonna poliitikud vastutuse võtmise asemel tegeleda odava populaarsuse kogumisega, külvates avalikkuses segadust ja alavääristades õpetajate ning haridusjuhtide igapäevast tööd.

Üleminek eestikeelsele õppele peab lähtuma selgetest ja realistlikest põhimõtetest. Seadusandja on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestanud ülemineku loogika ja ajakava, mis arvestab haridussüsteemi tegeliku võimekusega. Samuti on haridus- ja teadusministeerium hinnanud ülemineku ettevalmistamisel riske ning valinud ajagraafiku, mis võimaldaks koolidel muudatustega kohaneda ilma, et kannataks õppekvaliteet või õpetajate kvalifikatsioon.

Tallinn viib eestikeelsele õppele üleminekut ellu vastutustundlikult ja seadusega kooskõlas. Seejuures tasub rõhutada Reformierakonna silmakirjalikkust: riigi tasandil, kus nad juhivad valitsust, aga pole pidanud vajalikuks algatada ega läbi suruda muudatusi, mis kiirendaksid eestikeelsele õppele üleminekut. Samal ajal nõuavad nad Tallinnas järsku ja forsseeritud tempot, ignoreerides reaalseid ressursipiiranguid ning süsteemi valmisolekut.

Toomas Kruusimägi on Vikerraadio eetris esitanud Tallinna tegevuse kohta sedavõrd palju eksitavaid väiteid, et tekib paratamatult küsimus tema pädevuses ja aususes selles arutelus. Pikaaegse koolijuhina peaks ta väga hästi mõistma, mida tähendab vastutustundlik juhtimine ja kui ohtlik on levitada puudulikul või kallutatud informatsioonil põhinevaid seisukohti. Paraku jääb mulje, et ta kas ei taju enda rolli eestikeelsele õppele ülemineku elluviimisel või on otsustanud teadlikult avalikkust eksitada.

Samuti ei saa mööda vaadata Kruusimäe enda poliitilisest rollist. Tallinna linnavolikogu esimehena oli ta osa Reformierakonna poliitilisest ebastabiilsusest ja vastutustundetust käitumisest, kus nelikliidust korduvalt lahkuti ja sinna tagasi pöörduti. Just nende valitsemise ajal tehti 2024. ja 2025. aastal otsuseid, mis võimaldasid muukeelset õpet klassides, mis ei kuulunud ülemineku sihtrühma. Tollal ei rääkinud keegi Reformierakonnast vajadusest kiirendada eestikeelsele õppele üleminekut, vaid hoopis toetati lahendusi, mis pikendasid senist olukorda.

Pärast valimistel saadud tagasilööke on toon kardinaalselt muutunud ning püütakse jätta mulje, et kogu süsteemi saab üleöö ümber kujundada. Nende arvates oleks võimalik juba järgmisel aastal viia eestikeelsele õppele üle ka kolmas kooliaste. See on vastutustundetu.

Reaalsus on karm, ainuüksi üleminekukoolid vajavad järgmise õppeaasta alguseks 229 uut õpetajat ning kiiremaks üleminekuks oleks vaja täiendavalt 176 õpetajat, kellest 39 peaksid olema matemaatikaõpetajad.

Kõige tõsisem probleem on siiski see, et Reformierakond ei paku sisulisi lahendusi ei riigi ega kohaliku tasandi probleemidele. Õpetajate puudus süveneb, kuid riigi tasandil otsused venivad või jäävadki tegemata. Ülikoolidega vajalikud kokkulepped on sõlmimata ning koolid jäetakse sisuliselt üksi keerulises olukorras hakkama saama. See on otsene näide juhtpartei vastutustundetusest.

Tallinna vaates on pigem õnn, et eestikeelsele õppele üleminekut ei juhi Reformierakond, sest nende senine tegevus riigi tasandil ei anna põhjust uskuda, et nad suudaksid seda protsessi paremini korraldada. Sõnade asemel ootame tegusid, eriti valitsuselt, kellel on olemas volitused ja vastutus teha otsuseid, mis tegelikult aitaksid haridussüsteemi, mitte ei looks poliitilisi loosungeid.

Õpetajate puudus on tohutu, kuid otsused riigi tasandil toppavad. Siiani ei ole ülikoolidega halduslepinguid sõlmitud ning koolid peavad ise otsima lahendusi, et päästa vabalanguses olevat haridussüsteemi. Infomüra asemel ootame valitsuselt tegusid, sh õpetajate koolitamisel ja motiveerimisel.