Viimastel nädalatel on Eesti avalik majandusdebatt võtnud taas tuttava kuju. Ühed hoiatavad tudengite seas leviva kapitalismivastasuse eest, teised manitsevad ettevaatlikkusele lõputu majanduskasvu suhtes. Vaidlus on elav ja vajalik, kuid see kipub toimuma valel tasandil. Probleem ei seisne ideoloogilises tasakaalus, vaid selles, et arutelu jääb liiga sageli analüütiliselt pinnapealseks.

Avalikud arutelud toetuvad suurtele, laetud mõistetele (kapitalism, kasv, tasaareng) justkui tähistaks igaüks neist ühte väga piiritletud nähtust. Tegelikkuses see nii ei ole.

"Kapitalismi" käsitletakse sageli ühe süsteemina, kuigi praktikas hõlmab see väga erinevaid turu, regulatsiooni ja riigi sekkumise kombinatsioone ehk kapitalismi variatsioone¹.

"Kasvu" kasutatakse kord universaalse lahendusena, kord eksistentsiaalse ohuna, täpsustamata, kas mõeldakse SKP-d, tootlikkust või elatustaset.

"Tasaarengut" kujutatakse kas moraalse imperatiivina või majandusliku katastroofina, kuigi tegemist on laia ideede kogumiga, mis keskendub ressursside kasutuse ja heaolu ümbermõtestamisele².

Kui põhimõisted jäävad hägusaks, muutub ka järelduste tegemine paratamatult ebamääraseks. Sellises olukorras ei oma kumbki vaidluspool tegelikku eelist, räägitakse lihtsalt teineteisest mööda ja see avaldub väga konkreetselt Eesti poliitikaaruteludes.

Energiadebatis liigutakse kiiresti "odava" ja "rohelise" energia vahel, selgitamata, milliste mehhanismide kaudu üks eesmärk teiseni viib. Sageli keskendutakse üksikutele energiaallikatele, kuigi sisukam oleks arutada erinevaid energiaportfelle ning arvestada ka varjatud kulusid.

Sarnane loogika kordub regionaalarengu aruteludes. Ida‑Virumaa tulevik seatakse sageli valiku ette: kas säilitada olemasolevad töökohad või liikuda rohepöörde suunas. Tegelik küsimus puudutab aga tootlikkust, investeeringuid ja tööjõu liikumist sektorite vahel, samuti uute tehnoloogianiššide tekked muudes valdkondades (nt IKT jm teenused).

Ka inflatsiooni käsitlemisel ilmneb sama muster. Süüd jagatakse ettevõtete ja valitsuse vahel, kuid oluliselt vähem keskendutakse mehhanismidele, mis hindu tegelikult kujundavad, näiteks turustruktuurile, konkurentsile ja kulude ülekandumisele.

Seetõttu ei ole probleem eriarvamustes. Probleem on selles, et vaidlus toimub valel tasandil. Kui arutelu taandub küsimusele "kas kasv on hea või halb?", on tulemus etteaimatav. Ühed eeldavad, et kasv lahendab struktuursed probleemid, teised, et kasv ise on probleem. Majandusteadus sellist vastandust ei toeta. Olulised küsimused on: "milline kasv?", "kelle jaoks?", "mis hinnaga?" ja "milliste kõrvalmõjudega?".

Arutelule lisab emotsiooni sageli viide sellele, et majanduskasv on aidanud vähendada globaalset vaesust. Tõepoolest, viimastel kümnenditel on äärmuslik vaesus maailmas märgatavalt vähenenud³, kuid see ei tähenda, et probleem oleks lahendatud. Praeguste trendide jätkudes jäävad sajad miljonid inimesed endiselt äärmisesse vaesusse⁴. Kõik sõltub sellest, missuguseid poliitikaid me kujundame ja missuguse stsenaariumi me inimkonnana valime⁵.

Sarnane lihtsustamine ilmneb ka ajaloolistes võrdlustes. Tihti kujutatakse varasemaid rahvusmajandusi eraldiseisvatena, kuigi majandussuhted riikide vahel on eksisteerinud ka varem, lihtsalt teistsugusel kujul. Ka 19. sajandi majanduspoliitika ei olnud üheselt protektsionistlik, samal ajal eksisteerisid nii liberaalsed kui ka riiklikult suunatud lähenemised ning kujunes välja klassikaline majandusteooria.

Tänapäevase globaalse kapitalismi lihtsustatud käsitlus jätab pildi poolikuks. Ettevõtted ei lähtu üksnes tööjõukuludest, vaid arvestavad ka institutsioonilisi tegureid, näiteks õigusriigi tugevust ja omandiõiguste kaitset. Samuti on tehtud katseid rahvusvahelise maksukonkurentsi piiramiseks, näiteks globaalse miinimummaksu kokkulepete kaudu.

Hiljutistes arvamuslugudes on tudengeid kujutatud ideoloogiliste osalistena, aga see käsitlus läheb mööda peamisest. Majandushariduse tuum ei ole poole valimine, vaid argumentide analüüsimine ja nende struktuuri avamine. Tudengeid õpetatakse esitama põhimõttelisi küsimusi: mida täpselt mõõdetakse, milline on põhjuslik mehhanism, kes kannab kulud ja kes saab kasu, milline on ajahorisont ning mida see tähendab poliitika jaoks. Kaasaegne majandusteadus ei küsi enam, kas turg või riik on "parem", enamasti on vastus, et see sõltub. Need ei ole akadeemilised peensused, vaid miinimumnõuded sisukaks aruteluks.

Sageli püütakse probleemi seletada põlvkondliku konfliktina. Tegelikult on probleem struktuurne: Eesti avalik majandusdebatt ei nõua järjepidevalt analüütilist täpsust. Kui tudeng ei defineeri mõisteid, parandatakse teda. Kui sama teeb arvamusliider, liigutakse sageli lihtsalt edasi. Paremad majanduspoliitilised otsused ei sünni n-ö õige poole valimisest, need sünnivad paremate küsimuste esitamisest. Seni jääb Eesti majandusdebatt liiga sageli valikuks lihtsustatud lugude vahel.