Kui perekonnas on keerulised ajad, mis on seotud kellegi töö kaotuse või pere toitja haigestumisega, siis esimese asjana mõeldakse, kuidas raske aeg üle elada, kuidas väiksemate tulude taustal väiksemate kuludega hakkama saada.

Pole kerge lastele või teismelistele selgitada, miks nad ei saa sel korral kooli lõpetamise puhul kalleid kingitusi või miks kauge soojamaa reis jääb ära ning asendatakse lihtsamaga. Ometi on mõistlik seda teha, isegi kui on raske, sest nii on pikas vaates kõigile parem. Tundub tervemõistuslik ja tulevikku vaatav. Meie valitsuserakonnad sellest lihtsast loogikast ja vajadusest ei lähtu ning sõnade ja otsuste vahel valitseb kuristik.

Peaminister vilistab Eesti Panga presidendi ettepanekule

Reformierakonna ja Eesti 200 parteiürituste kõned on kenad, räägivad tulevikust, kindlustundest, vabadusest, radikaalsete reformide vajadusest. Ja siis on päriselu ja päris otsused: ligi 30 maksutõusu- ja muudatust viimase kolme aastaga, maksukoormuse kasv 33,7 protsendilt 35,2 protsendile SKP-st, ja riigivõlg, mis on ületanud kümne miljardi euro piiri.

Võlg on kuue aastaga neljakordistunud, see on ületanud kümne miljardi euro piiri. Sel aastal kerkib puudujääk 4,5 protsendini SKP-st ja intressikulu kasvab täie auruga. Kui praegu moodustab riigivõlg 24 protsenti SKP-st, siis aastaks 2030 ületab 20 miljardit eurot, jõudes 39 protsendini SKP-st.

Selle kõige keskel arutab riigikogu lisaeelarve vastuvõtmist. Seejuures mitte negatiivse lisaeelarve vastuvõtmist, mis aitaks teha esimese sammu korras riigieelarve suunas, vaid kulusid tahetakse sootuks suurendada.

Või teine näide. Eesti Panga president Madis Müller kutsus erakondi üles sõlmima erakondadevahelist kokkulepet liikumaks eelarvetasakaalu suunas, sest Eesti riigieelarve suund on hukutee. Muidugi on Eesti Panga presidendil õigus.

Valitsuserakonnad liiguvad parlamendis edasi aga ikkagi kulusid suurendava lisaeelarvega. Erakonnajuhtide kohtumist pole aga seni toimunud. Veelgi hullem, Reformierakonna esimees Kristen Michal lihtsalt ignoreerib ettepanekut ning kutseid seda arutada. Selle asemel tegeleb ta lisaeelarvega, mille sisu võib kokku võtta kolme märksõnaga: kosmeetilised ümbertõstmised, suured kulud lükatakse järgmistesse aastatesse ning tuluna käsitletakse RMK dividende. Lähtutakse mõtteviisist, et pärast meid tulgu või veeuputus.

Kolmas näide kuristiku kohta, kus sõnad ja teod lahknevad, on valitsuserakondade sõnad kokkuhoiu ja reformide kohta. Kui Parempoolsed ainsa erakonnana kokkuhoiukohti välja käivad, tuleb peaministrilt või tema erakonnakaaslastelt hädakisa ja draama, aga mida ei ole, on oma ettepanekud.

Sama piinlik on lugeda radikaalsetest reformidest ministrilt, kes samal ajal ütleb, et kardab allkirju anda, sest äkki ta arreteeritakse või erakonnalt, kelle kaks ministrilt avalikult isegi narkopoliitika suhtes omavahel vaidlevad, sest erakonnal poliitiline maailmavaade puudub.

Miks teha nõukodasid, kui otsustada ikka ei julge?

Palju räägitakse ühiskonnas petukirjadest, mille kahju ulatub kümnetesse miljonitesse. Peagi on käes ka poliitiliste petukirjade aeg, sest taas hakkavad praegused parlamendierakonnad lubama kõigile kõike. See on pettus.

Parempoolsed hoiatasid neli aastat tagasi, et kui muutust ei tule, ootab meid ees seisaku kümnend. Nüüdseks olemegi ligi pool sellest ajast seisakus ära istunud. Majandus kidub, maksude osas ei julge ega oska keegi öelda, milline on kolme aasta pärast maksukoormus, inflatsioon on endiselt Euroopa kõrgeim ja sööb inimeste ostujõudu, reformid eksisteerivad vaid juttudes, otsuseid ei ole ja ei tule.

Tõsi, vahepeal mängib peaminister lahenduste leidmise mängu. Selleks loob ta nõukodasid. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse nende nõukodade legitiimsuses demokraatlikus riigis, mõistan, et ettevõtjad lähevadki näiteks bürokraatia vastu hakkamisel või TI kasutuselevõtul valitsusele appi ning väärivad selle eest lugupidamist. Nõukodadest ja kuulamisest on siiski vähe abi, kui poliitiline tasand, mis ära kuulates oma ala parimad, peaks lõpuks ju ometi julgema otsustada, aga ei julge.

Kui neli aastat tagasi ütles Reformierakonna peaminister Kaja Kallas, et nad ei saanud maksudebati osas tõtt rääkida, sest muidu ei oleks nad hääli saanud, siis seekord taas pettustega valimistele minnes, julgemata oma inimestega tõtt rääkida ja kriisist välja toovaid lahendusi pakkuda, on tagajärjed eksistentsiaalselt valusad kogu Eesti riigile.

Korrast ära eelarve paneb virelema elu üle Eesti

Jõudes tagasi alguse ehk tavalise majapidamise näite juurde, siis rääkimata jätmine ja otsustamatus viiksid iga majapidamise pikas perspektiivis raskustesse. Järeltulevale põlvele jäävad võlad, majapidamine vaesub, tulevikku nähakse ühe ebakindlamalt. Kuigi kõik vääriksid kõik tõde ja lootust.

Täpselt samad tagajärjed on ka riigieelarvega, kui kohe ei tajuta valitsuses ja parlamendis olukorra tõsidust ning ei hakata juba praegu negatiivse lisaeelarvega õiges suunas liikuma. Reformierakonna otsustamatusel saavad olema rängad ühiskondlikud, majanduslikud ja julgeolekualased tagajärjed.

Lisaeelarve süvendab riigivõla kasvu. Me laename täiendavat ajal, mil Eesti riigivõlg kasvab juba pöörase kiirusega. Iga uus miljard eurot vähendab tulevaste valitsuste otsustusvabadust. Intressikulu kasvab kiiresti. Kõrgete intressimäärade keskkonnas on laenamine juba praegu kallis. Raha, mis kulub intresside maksmiseks, ei saa minna õpetajate palkadeks, tervishoiuks ja riigikaitseks.

Negatiivse lisaeelarveta kulutatakse raha vastutustundetult ilma radikaalseid reforme tegemata, aga see tähendab, et süsteemseid probleeme pühitakse laenurahaga vaiba alla. Tegelikult tuleks need aga ära lahendada, sest lõputult laenu võtta ei saa. Selle asemel lükkame lahenduse leidmist edasi.

Niisamuti annab riigi võlgu elamine aina hoogu inflatsioonile ja inimesed kaotavad ostujõudu. Meie suurim probleem on aga majanduskasvu puudumine ning seda ei loo riigi suurem kulutamine kõiksugu sotsiaaltoetusteks, vaid investeeringud, ettevõtlus ja tootlikkuse kasv.

Euroopa kõige kiiremini kasvav riigivõlg halvendab Eesti rahanduslikku usaldusväärsust. See tähendab investeeringute lahkumist. Väheneb kriisideks valmisolek, sest laenuvõime, mida vajatakse võimalikus kriisis, kulutatakse ära igapäevasteks kuludeks.

Ühiskondlikult tähendab see kahte karmi tõsiasja. Esiteks lükatakse probleemid arguse ja otsustamatuse tõttu tulevaste põlvede kanda. Teiseks, kui inimestele ei räägita tõtt olukorra keerukuse kohta ja inimesteni jõuab tõde oluliselt hiljem maksutõusude või siis juba eriti valusate kärbete kaudu, väheneb inimeste usaldus oma riigijuhtide vastu märkimisväärselt.