Aasta pärast toimuvad riigikogu valimised. Ettevõtjad ootavad poliitikutelt sellise majanduskeskkonna kujundamist, kus maksud ja mängureeglid ei muutu iga kahe kuni nelja aasta järel, sest just see loob eeldused suuremateks investeeringuteks, uute töökohtade loomiseks, tehaste rajamiseks, eksporditurgudele laienemiseks ja uute välisinvestorite tulekuks. Maailm on niigi tormipöörises, mistõttu peaks vähemalt kodurand olema ettevõtetele tuulevaikne paik, kus valmistuda ja koguda jõudu uueks tõusulaineks.

Tööstuse investeeringud tasuvad end ära kümne või kahekümne aastaga. Maksunduses, energeetikas ja paljudes teistes majandust mõjutavates küsimustes ei ole Eestis kaugele ulatuvat vaadet. Iga uus koalitsioon tahab muuta varasemat poliitikat, sageli vähem kui aastase etteteatamisega. Selline keskkond on tööstusele mürgine ja teeb uute tehaste ning eksporttoodete loomise vaevalisemaks ja kallimaks.

Poliitilised kokkulepped sünnitavad majanduskasvu

Eesti enda kogemus näitab, et nii ei pea olema. Euroopa Liidu ja NATO liikmesuses on meil ühine arusaam, mida valitsusvahetusega ümber ei pöörata. Erakonnad on ühel meelel ka kaitse-eelarve suurendamise vajaduses. Iga kord, kui erakonnad on suutnud üksmeelele jõuda, on järgnenud stabiilsus ja sellelt pinnalt areng. Sama loogikat võiks laiendada ka majandusele.

Maailmas on hulgaliselt näiteid, kus erakondadeülesed kokkulepped on andnud riigi majandusele uue hingamise. Pärast 1990. aastate majanduskriisi ei asunud Soome pidevalt kurssi muutma, vaid kujundas parteideüleselt pika vaatega suuna, mis seadis esikohale hariduse, innovatsiooni ja ekspordivõimekuse arendamise. Just sellele rajati hilisem tehnoloogiasektori ja majanduse kasv.

Rootsi jõudis 1990. aastatel erakondadeülese pensionireformini, mis loodi kestma üle valimistsüklite. See näitas, kuidas pikaajaline kokkulepe võib tugevdada usaldust ja luua majandusele stabiilse tegevuskeskkonna.

Hispaanias istusid 1977. aastal Moncloa palees ühise laua taha keskpartei, sotsialistid, kommunistid ja teised poliitilised jõud. Moncloa paktid aitasid stabiliseerida majandust, toetada demokraatlikku üleminekut ning lõid aluse Hispaania hilisemale Euroopa-integratsioonile ja majanduskasvule.

Eesti vajab oma Moncloa pakti. Praegu torkab riigi puhul silma selge sihi puudumine. Me ei mobiliseeri end millegi suurema nimel, rapsime, teeme palju asendustegevusi ja hüppame ühest kohast teise. See ebakindlus kandub edasi majandusse.

Erinevaid tööstusettevõtteid juhtima asudes olen esimese asjana koostanud poolele A4 paberile ettevõtte väärtuspakkumise. See annab suuna, mida me eesmärgistame, kuhu poole pürgime ja mille nimel oma inimesi mobiliseerime. Riik vajab sedasama poolikut A4 paberit, millel oleks sõnastatud kõigile arusaadav siht, mille suunas ühiselt pürgida.

Riigi rahandus, maksupoliitika ja energeetika vajavad selget eesmärgi sõnastust ning erakondadeülest kokkulepet. Tööstusinvesteeringuteks on tarvis tagada energia varustuskindlus ja mõistlik elektrihind. Lepime tuumajaama ehitamises kokku või seame eesmärgiks mõne alternatiivse elektritootmise suuna. Otsustame asja ära ja lõpetame selle, et iga uus koalitsioon hakkab energiapoliitikat ümber kirjutama.

Maksusüsteemi ei pea ega ka saa igavesti betoneerida. Ebanormaalne on aga olukord, kus üks koalitsioon kehtestab maksu ja järgmine valitsus selle juba tühistab. Olulistest muudatustest maksunduses tuleks anda ette teada vähemalt kaks aastat, et ettevõtted jõuaksid oma plaane korrigeerida. Nõustun ka Eesti Panga presidendi Madis Mülleriga, et peame jõudma kokkuleppeni riigi võlakoorma kasvu pidurdamiseks, nii nagu on tehtud Rootsis ja Soomes.

Rohkem peenhäälestust ja vähem ümbertegemist

Tasub meenutada, et ettevõtete jaoks oli parim aeg see, kui poliitikud rääkisid peenhäälestamisest. Toona naeruvääristati sellist suhtumist ja nüüd ei julge ükski poliitik enam peenhäälestamisega tegeleda.

Sel ajal teadsid ettevõtted aga selgelt, millises majanduskeskkonnas nad töötavad ja said teha julgeid otsuseid ning pikki plaane. Praegu me ei tea, milline saab olema Eesti maksukeskkond kahe aasta pärast, kuidas on tagatud kümne aasta pärast energiavarustus ning kui suureks kasvab riigi võlakoorem.

Leppige omavahel põhiasjad kokku ja andke ettevõtetele tagasi tegevusrahu. Rohkem peenhäälestust, vähem ümbertegemist ja ärapanemist.