See artikkel on ajendatud minu hiljutisest kogemusest ühel Tartu Ülikooli majanduskursusel, kus üliõpilased pidid tegema rühmades ettekandeid enda poolt vabalt valitud majandusteemadel.

Mulle šokeerivalt oli valdava enamiku ettekannete sisuks neomarksismist läbi imbunud tarbimisvastane roheideoloogia. Kust on pärit see süvitsi juurdunud plaanimajanduse pooldamine ning kapitalismivastasus põlvkonnas, kes on üles kasvanud ajastul, mil vaba turg on pakkunud neile enneolematut heaolu? Miks on majanduskasvu laitvast "tasaarengust" saanud uus dogma, samal ajal kui klassikaline kasvule orienteeritud majanduskäsitlus on kuulutatud saatanast olevaks?

Võimalik vastus peitub paradoksis, et mida paremini inimesed elavad, seda halvemini nad selle eest end tunnevad. Praegused üliõpilased pole kogenud nõukogude aja tühje poelette ega talongimajandust, nende jaoks on küllus iseenesestmõistetav normaalsus. Kui kõht on täis ja nutitelefon taskus, nihkub inimese fookus Maslow' püramiidi tippu, kus otsitakse moraalset õigustust oma eksistentsile.

Sellest tulenevalt on püstitatud huvitav "meie versus nemad" stiilis mõttekonstruktsioon: kui nii paljud arengumaade asukad elavad vaesuses, siis peavad olema selles süüdi õhtumaad, kuna elame siin õigustamatult neist paremini ja küllap seda nende arvelt.

Selline valesüütundefoon on loodud sotsiaalmeedia abil, kus noortele serveeritakse looduskatastroofe ja vaesust globaalses lõunas kui otsest tagajärge läänemaailma kõrgetele elustandarditele.

Nagu saksa rahvas pärast teist maailmasõda, on ka tänapäeva noored omandanud kollektiivse süütunde, nii-öelda valge inimese häbi, ja vaesust idealiseeritakse kui moraalset puhtust. Kui me tarbime vähem, siis justkui päästaksime kellegi teise teisel pool maakera. See on emotsionaalselt laetud argument, mis eirab tõsiasja, et just majanduskasv on see, mis on viimase veerandsaja aastaga aidanud absoluutsest vaesusest välja tulla enam kui miljardil inimesel (The World Bank. Ending Extreme Poverty).

Tiktok ja Instagram ei soosi keerulisi majandusteooriaid komparatiivsetest eelistest või intressimäärade mõjust investeeringutele. Sotsiaalmeedias on kapitalismist saanud mugav peksupoiss kõigi maailma hädade jaoks.

Kui noor inimene tarbib sisu, mis kordab lakkamatult, et süsteem on katki, siis ta hakkabki seda uskuma, isegi kui tema enda elu kinnitab vastupidist. Kui valdav enamik eakaaslastest pooldab majanduskasvu taotlemise lõpetamist ning üleminekut kapitalistlikult süsteemilt millelegi muule, siis on tõeline julgustegu ennast kokku võtta ja selgelt välja öelda, et tegelikult vajame efektiivset turumajandust ja sellega kaasnevat majanduskasvu, et päriselt parandada inimeste heaolu.

Sotsiaalmeedia ei ole muidugi ainus, mis noorte vaateid kujundab. Väga suur mõju on ka sellel, mida õpetatakse põhikoolis ja gümnaasiumis. Tundub, et viimase kümnendi jooksul on rõhuasetus hariduses liikunud teadmispõhisuselt väärtuspõhisusele. Koolitundides ei õpetata enam, kuidas ja miks on oluline luua majandusse lisandväärtust, vaid kuidas hoida loodust, sest just puhas loodus on ju maailma olulisim väärtus, palju olulisem kui inimesed ise.

Selline lähenemine on vale. Tagajärjena jõuavad ülikooli noored, kes usuvad, et ökoloogiline jalajälg on olulisem kui lisandväärtus töötaja kohta. Nad ei näe ettevõtjat kui ühiskonna edasiviijat, vaid kui ressursside raiskajat.

Kõige murettekitavam on see, et vaesust nähaksegi justkui lahendusena ressursipuudusele. Kes oleks eelmisel sajandil uskunud, et kunagi hakatakse vaesust romantiseerima? Ajalugu on näidanud, et enam kindlustatutelt hüvede äravõtmine ei tähenda harmoonilise võrdsuse teket, mida idealiseeris kommunism, vaid hoopis süvenevaid sotsiaalseid konflikte. On irooniline, et Tartu Ülikoolis, kus peaksid sündima tulevikku suunatud lahendused, vaatavad paljud noored nostalgiliselt tagasi aega, kuhu keegi meist tegelikult naasta ei taha.

Kui me tahame, et Eesti ja Euroopa püsiksid maailmas konkurentsivõimelised, peame rääkima majanduskasvust taas positiivses võtmes! Me peame noortele selgeks tegema, et majanduskasv ja keskkonnahoid ei ole vastandid, vaid et esimene on teise eelduseks.

Kapitalism on teadaolevalt seni ainus majandussüsteem, mis on suutnud massiliselt tõsta inimeste elatustaset. Kui laseme koolides domineerida "vähem on parem" ideoloogial, siis riskime sellega, et järgmine põlvkond ei oskagi enam ühiskonda lisandväärtust luua, vaid ainult olemasolevat koomale tõmmata. Ja nii me vaeseks jäämegi.