Gortfelderi sõnul ei kinnita statistika meedias levivat pilti üksilduse epideemiast, kus noored on vaid oma nutiseadmetes ega julge suhelda. "Kui me vaatame reaalseid andmeid, siis see päris nii ei ole – kooselusid luuakse endiselt samas vanuses ja samas mahus kui varem," selgitab ta. Probleem on demograafi sõnul mujal: isegi kui kolitakse kokku, ei tähenda see enam automaatselt pere loomist.

Demograafi hinnangul on toimunud oluline nihe paarisuhete dünaamikas, kus kooselu loomine ja lapse saamine on ajas teineteisest kaugemale nihkunud. Kui varasematel kümnenditel oli ühine kodu eeldus peagi sündivale esimesele lapsele, siis tänapäeval võib see vaheperiood venida aastatepikkuseks.

Selle aja jooksul satub aga suhe löögi alla, sest Gortfelderi sõnul on lahkuminekute tõenäosus ajas kasvanud. See on tema hinnangul sündimuse seisukohalt kriitiline tegur, kuna valdav osa lapsi sünnib endiselt stabiilsetesse liitudesse.

"Enamik lapsi sünnib ja kasvab üles stabiilses paarisuhtes, seega on suhete ebakindlusel sündimusele selgelt negatiivne mõju," nentis teadlane.

Mõtteviisi muutus tingib lastetuse

Gortfelder märgib, et siiski ei jää lapsed sündimata mitte ainul soovimatusest, vaid ka sobivate olude puudumisest. Uuringud näitavad, et naised toovad lastetuse põhjusena sageli välja just paarisuhte puudumise või ebasobiva partneri.

Kuid lisaks partnerivalikule on muutunud ka ühiskondlik ootus ja sisemine norm.

Gortfelder selgitas, et veel sajandi alguses oli levinud arusaam vanemlusest kui täiskasvanud inimese kesksest ja enesestmõistetavast rollist. "Täna see enam nii ei ole. See tähendab kalkuleerivamat mõtteviisi: kui lapse saamine ei ole enam enesestmõistetav norm, siis hakataksegi mõtlema, kas kõik välistingimused või isiklik elu on lapse saamiseks ikkagi piisavalt head," ütleb ta. Demograaf lisas, et siis alati on võimalik leida põhjuseid, miks lastesaamine pole siiski sobiv.

Heaoluriik kui püramiidskeem

Demograaf hoiatas, et selline väärtushinnangute muutus ja sellest tulenev sündimuse langus seab ohtu heaoluriigi jätkusuutlikkuse. Ta võrdles praegust sotsiaalsüsteemi püramiidskeemiga, mis vajab toimimiseks uusi pealetulevaid põlvkondi.

"Kui lapse saamine muutub puhtalt isiklikuks ja kalkuleeritud valikuks, siis on riigil väga raske sekkuda," tõdes Gortfelder. Tema sõnul on oluline mõista, et iga väike muutus sündimuses täna – olgu see 1,3 või 1,6 last naise kohta – omab sajandi lõpu vaates mõju sellele, kas eestlasi on alles miljon või vaid mõnisada tuhat.