Uue lipuväljaku rajamine on kirjas Tallinna koalitsioonileppes, mille sõlmisid Keskerakond ja Isamaa mullu detsembris. Vastav punkt sõnab: "Rajame Tallinnasse Eesti lipu esindusväljaku, mis sümboliseerib meie riigi vabadust ja identiteeti."

Selle nüansi, et esindusväljakul masti tõmmatav sinimustvalge peaks määratusuur olema, jättis Tallinna võimuleping välja ütlemata.

Uutest dimensioonidest kuulis rahvas ilmselt Tallinna linnavolikogu esimehe Mihhail Kõlvarti sotsiaalmeediapostituse kaudu 13. mail, mis näitas kätte nii koha kui ka mõõtmed. Uue lipuväljaku asukoht oleks Pirita tee ja Narva maantee ristmiku haljasala. Seda lauluväljaku lähedal asuvat paika tuntakse rahvasuus ka "Russalka ristmiku" nime all teisel pool teed asuva Amandus Adamsoni loodud monumendi järgi. Lipumasti kõrgus oleks Kõlvarti avaldatud joonise andmeil 40 meetrit ja lipp ise mõõtudega 6,40x10 meetrit.

Vaadates joonist lähemalt, siis koalitsioonileppes välja lubatud väljakut ju ei rajata. On üksnes esinduslipp. Kolmnurkset haljasala on ilmselt võimalik veidi uuendada ja lipumasti lähiümbrust väärikamaks teha. Nõus võib olla argumendiga, et uus esinduslipp asuks sel viisil kohas, mida näeb väga hästi laulupeo rongkäigust.

Gigantse lipu püstitamine ise kuigivõrd põhjendatud ei näi. Kõigepealt, esinduslipp on Tallinnas juba olemas. See heisatakse igal päikesetõusul Toompeal Pika Hermanni tornis, kus kõlab ka muusikaline signatuur. Hermanni torni lipp lehvib 95 meetri kõrgusel merepinnast ning selle tähendus on märksa suurem, kui lihtsalt üks trikoloor nähtavas paigas. Niikaua, kui Hermannis on Eesti lipp, on Eesti vaba.

Pirita tee suurlipp oleks aga paratamatult ühe linnavõimu poliitilise maiguga projekt ning Hermanniga võrreldavat sümboolikat see iial kanda ei suuda. Võib ka eeldada, et hommikuti heiskama seda ei hakata, st lipp peaks olema pimedal ajal valgustatud. See iseendast küll pole eriline takistus.

Kõlvarti lipuplaanist on saanud poliitilise võitluse tallermaa, nii nagu sündis see täiesti poliitikavälise Liivalaia tänava trammiga enne kohalikke valimisi. Reforminoorte aktivist ja videoblogija Daniil Kurakin pani kiirelt rahvaalgatus.ee keskkonda üles alternatiivse idee rajada Eesti lipu väljak Maarjamäe künkale ning paigaldada sealse nõukaaegse obeliski asemele lipumast Eesti riigilipuga. Neljapäevase seisuga oli algatus kogunud 248 allkirja, mis tähendab, et erilist populaarsust see pälvinud pole.

Videoblogija plaanil on aga vähemalt üks positiivne külg võrreldes eksmeeri omaga, see lahendaks vähemalt osalt ka Maarjamäe memoriaali küsimuse, mida on palju aastaid veeretatud nagu kuuma kartulit. Lammutada seda sisutühja vaibiga rajatist pole juletud, euroremonti teha ka senisel kujul mõtet pole. Vähemalt on toodud nüüd välja üks konkreetne idee, kuidas vana asi ümber mõtestada.

Miks kümnemeetrise lipu heiskamine siiski ei näi eriti hea plaan olevat? Peamiselt seetõttu, et mõõtmetega suurustamine ei kajasta mingeid eestipäraseid väärtusi. Eestile on alati omane pigem esineda väiksust esiletoovalt, väheldaselt, paiguti minimalistlikult. Veel 1980. aastate lõpust on mälus, kui Tallinnas ilmusid mõnel pool grafitid "Small is beautiful". See tundus värske ja mõistlik võrreldes Nõukogude Liidus kõikjal vohanud gigantomaania, jõgede ümberpööramiskavade ja muu taolisega.

Eesti on väikeriik ja kuigi Lennart Meri omaaegne plaan korraldada Tallinnas maailma väikeriikide tippkohtumine läks luhta, siis ega me suuremaks ju kasvanud vahepeal pole. Tundub natuke tobe nüüd asuda kuulutama: Vaadake! Me panime mere äärde nii väga suure lipu, et seda on kaugele näha!

Tallinna kesklinnas on muidu olemas selge kasutuseta Kompassi plats, millest saaks kujundada ühe kena ja esindusliku lipuväljaku. Kindlasti linnarahva jaoks sõbralikum variant võrreldes mõne kinnisvaraarendaja ehitusprojektiga. Tõsi, sealne maa kuulub eraomanikule, aga on see ületamatu takistus? Ma küll usun, et Tallinna linnavalitsus suudab keerulisi küsimusi edukalt lahendada.