Eelmisel nädalal kirjutas Argo Ideon, kuidas suurustamine lippudega pole Eestile omane. Tema kriitika Tallinnasse Pirita teele kavandatava suure Eesti lipu suhtes lähtus lihtsast ja arusaadavast mõttest, et eestlaste rahvuslik enesetaju ei ole tõepoolest rajatud tühjale suurustamisele. Tal on õigus, et minimalismil on täitsa oma koht Eesti kultuuriloos ning inimesed ei vaja monumentaalsust monumentaalsuse pärast.

Ent siin on äärmiselt oluline eristada kaht asja, edevust ja rahvuslikku uhkust. Suure Eesti lipu heiskamine kannab endas lihtsat ja selget sõnumit, et Eesti riik, eesti rahvas ja vabadus väärivad avalikus ruumis nähtaval olemist.

Sinimustvalge on meie riigi järjepidevuse, vabaduse ja rahvusliku eneseteadvuse sümbol ja kui kuskil avalikus ruumis lehvib Eesti lipp, siis ei peaks esimene reaktsioon olema kohmetus või hirm, et äkki mõjub see liiga suurejooneliselt. Pigem peaks küsima, miks peaks Eesti rahvas oma lipu nähtava eksponeerimise pärast üldse piinlikkust tundma. Me ei ela enam ajas, mil sinimustvalget tuli põranda all peita. Vabas Eestis peabki Eesti lipp ilma igasuguse kahtluseta olema nähtav.

Pika Hermanni sinimustvalge on Eesti riigi tähtsaim sümbol. Selle tähendust ei saa ega peagi ükski teine lipumast kuidagi asendama. Ent see ei tähenda, et teistes kohtades ei võiks Eesti lippu sama väärikalt eksponeerida. Meie riigilipp võib ja peakski sama uhkelt lehvima ka Tallinna mereväravas ning lauluväljaku ja Russalka läheduses – kohas, mida näevad nii linlased kui ka turistid. Minu arvates peaks ka iga linnaosa südames olema koht silmapaistvale lipuväljakule. Mustamäel võiks see asuda Parditiigi pargis Tammsaare tee ja Sõpruse pst ristmikul.

Olen seisukohal, et Pirita tee äärde kavandatav suur lipumast ei ole kellegi isikliku poliitilise ambitsiooni väljendus. Kui lipumast rajatakse läbimõeldult, esteetiliselt ja avalikku ruumi austavalt, saab sellest Tallinna uus väärikas maamärk ning praegu protsess nii kulgebki.

On raske mõista, miks peaksime pidama Eesti lipu nähtavust võõraks esteetikaks lihtsalt seetõttu, et see on mõõtmetelt suur. Väikeriigiks olemine ei tähenda, et peaksime olema oma sümbolite kasutamises väikesed. Kui räägime pidevalt sellest, et Eesti peab olema maailmaareenil nähtav, siis miks peaksime kodus pelgama oma kõige olulisema sümboli nähtavust? Mõõdukus on küll eestlastele omane, kuid see ei tohi tähenda enese pisendamist.

Sama põhimõtet oleme järginud ka Mustamäel, kus Isamaa juhtimisel on juba pikemat aega olnud avalikus ruumis tänavapostide küljes väljas Eesti lipud. Ma ei lasknud neid paigutada sinna juhusliku kaunistusena, vaid teadliku väärtushoiakuna. Lipp avalikus ruumis tuletab meelde, et kohalik omavalitsus ei tähenda ainult teede ja parkide haldamist, vaid ka riigi toomist rahvale lähemale. Mustamäel riiklikel tähtpäevadel korraldatavad lipuheiskamised on samuti osa sellest tööst.

Just sellist suhtumist vajab ka Tallinn tervikuna. Pealinn ei peaks pelgama olla Eesti pealinn ka sümboolses mõttes. Meil on põhjust olla uhked oma lipu, riigi ja vabaduse üle. Seetõttu talitab Tallinn minu arvates täiesti õigesti, kui rajab Pirita teele suure lipumasti. Ja talitame õigesti ka meie Mustamäel, kui veel selle aastanumbri sees Mustamäele suure lipumasti püstitame. Vaba rahvas ei peaks kunagi kartma oma lippu nähtavaks teha.