"Olen pärit Ida-Virumaalt." Arvan, et selle lause emotsionaalne, aga ka sisuline tähendus on aastatega muutunud rohkem kui ükski statistiline näitaja, mida maakonna kohta kogutakse. Mäletan aega, mil sellele järgnes kaastundlik noogutus. Meeles on ka aeg, mil järgnes ettevaatlik paus. Samal ajal tahan siiralt, et mõne aja pärast järgneks sellele lihtsalt huvi või veel parem, positiivne vaimustus.

Olen suurema osa oma tööelust tegelenud julgeoleku ja ühiskonna vastupidavusega Eestis, Ukrainas ja mujal. Mida kauem seda tööd teen, seda selgemaks saab üks tõsiasi, et kõige tähtsamaid, st pikaajalisema mõjuga otsuseid ei tehta äkilise kriisi ajal. Need tehakse aastaid varem, argistel tööpäevadel, kui kedagi eriti ei huvita kirglikud valimislubadused ega kuivad statistikanäitajad.

Kui kobarkriis on käes ja selle tagajärjed kuhjuvad eri valdkondades, on muidugi hiljavõitu meenutada kellegi otsuseid või tegematajätmisi. Ja seda selgemaks ja tugevamaks saab ka soov enda erialakogemus sünnimaakonda tagasi tuua, mitte nõuandjana kõrvalt, vaid tehes tööd kohapeal koos nendega, kes Ida-Virus iga päev elavad.

Viimaste aastate jooksul olen leidnud Ida-Virus mitmeid tublisid mõttekaaslasi, kelle silmis on jätkuvalt usalduse sära ja kelle süda on õiges kohas ja Eestiga samal lainel. Usun, et neid on veelgi rohkem.

Ida-Viru on protsess

Meil on kombeks rääkida Ida-Virumaast, mis on piiriäärne, tööstuslik, venekeelne, kahanev. Veel midagi? Nii saab loetleda lõputult ja iga kirje kohta leiab mingi tabeli või tugeva stereotüübi. Aga nii kirjeldatakse hetkeseisu, mitte suunda. Ja sellel on ka tagajärg: kui meie piirkonda kirjeldatakse järjekindlalt puuduste keeles, siis hakatakse talle pakkuma ajutisi leevendusi, mitte pikaajalisi investeeringuid.

Puuduste nimekirja saab venitada lõputult. Kas on äkki nüüd see õige aeg märgata ka arengut? Kes on Ida-Virus viimast kaks kümnendit elanud, töötanud või regulaarselt käinud, see näeb ja teab, kui palju on muutunud. Ta lausa tunnetab seda, sest muutus ei ole ainult taristus – kuigi ka seda on –, suur muutus on inimestes.

Ida-Viru on piirkond, mis on ühe põlvkonna jooksul näinud mitme majandusharu ümberkorraldamist ja selle mõju jääb veel kestma. Samas piirkonna kohta tehtud uuringud toovad välja tulemuse, mis seab kahtluse alla levinud müüdi kohalike passiivsuse kohta: Ida-Virus on naabriabi ja mitteformaalne üksteise toetamine igapäevane. Inimesed aitavad üksteist ilma, et keegi neid organiseeriks.

Puudu ei ole tahtest ega hoolivusest, puudu on turvalised, st omaks võetud kohtumispaigad ja usaldusväärsed kanalid, mille kaudu see tahe otsusteni jõuaks. See on hoopis teistsugune diagnoos kui passiivsus ja vajab järelikult hoopis teistsugust ravi.

Ida-Viru tähenduse ümbermõtestamine esimene ja kõige odavam asi, mida saame teha. Ida-Virumaa on mitmekesine ressurss, millega tulevikku luua: inimesed, tööstus, oskused, kultuur, loodus ja kogemus, kuidas suurte muutuste keskel hakkama saada. Vähestel Eesti piirkondadel on seda kogemust rohkem. Usun, et teatud tingimustel on Ida-Viru suuteline pakkuma uut sotsiaalmajanduslikku hingamist mitte üksnes endale, vaid kogu Eestile.

Kodanikualgatusena käivitunud programm "Ida-Viru Tulevik 2050" on koostanud piirkonnale tulevikuvisiooni, mis tugineb ulatuslikule kaasamisprotsessile, avalikele aruteludele, seminaridele, õppesõitudele, ekspertkonsultatsioonidele ja kogukondlikele töötubadele. Visioon lähtub põhimõttest, et kestlik areng sünnib siis, kui kohalikud inimesed tunnevad end osana otsustusprotsessist ning usuvad, et nende panus loeb.

Praegu otsustatakse järgmine kümnend

Sellel jutul on täpne ajaline põhjus. Üleriigiline planeering "Eesti 2050" nimetab Ida-Viru linnastu – Jõhvi, Kohtla-Järve, Narva ja Sillamäe, mis toimivad ühe regioonikeskusena – üheks kolmest regionaalsest linnast Eestis, Tartu ja Pärnu kõrval. Sama dokument määratleb selle Eesti energia- ja majandussiirde võtmealana. See ei ole viisakusavaldus, vaid meie riigi enda seisukoht, mis kirjutatakse ruumilise arengu alusdokumenti aastani 2050.

Ida-Viru on osa idapiirialast, ribast, mis ulatub Soome lahest Setomaani ja mille mured on kõikjal ühesugused või väga sarnased: hõrenev asustus, taanduvad teenused ja seisma jäävad investeeringud. Riigi enda analüüs on jõudnud järelduseni, et see puudutab julgeolekut ja ühiskonna vastupidavust.

Sellel järeldusel on praktiline tagajärg. Regionaalpoliitikas küsitakse tavaliselt, kus annab iga euro kõige suurema tootluse. Julgeolekus seda küsimust nii tihti ei esitata, kuigi peaks. Me ei pea õhuseiret ja -kaitset üleval sellepärast, et see end majanduslikult ära tasuks, vaid sellepärast, et ilma selleta on riik pime ja haavatav. Tühjenev ja lootust kaotav piiriala on sama liiki risk, lihtsalt aeglasem, ja seetõttu poliitiliselt kergem seda edasi lükata.

Need valikud koonduvad riiklikku partnerluskavasse aastateks 2028–2034. Mida see praktikas Ida-Virule tähendab? Laps, kes läheb 2028. aasta septembris esimesse klassi, jõuab selle kava kehtivuse lõpuks seitsmendasse. Kogu tema kooliaja – koolimaja, huviringid, ujula, bussiliin, õpetajate palk ja järelkasv, vanema(te) töökohad ja ümber- või täiendõpe, linnaruumi mugavus ja turvalisus ja palju muud olulist – kujundavad otsused, mis langetatakse järgmise pooleteise aasta jooksul. Eelmine samasugune aken avanes 2021. aastal. Järgmine avaneb alles aastal 2035.

Kas piirkond jõuab otsustajate laua taha oma põhjendatud ettepanekutega või tuleb sinna suuresti meedia vahendusel ainult murega?

Eestimeelne, euroopalik ja edukas

Kui peaksin lühidalt ütlema, milline Ida-Virumaa 2050. aastal olema peaks, siis kindlasti eestimeelne, euroopalik ja edukas.

Eestimeelne tähendab seda, et siin elavad inimesed – ükskõik mis keeles nad kodus räägivad – tunnevad end meie riigi omanikena, mitte ajutiste või igaveste külalistena. Lojaalsus sünnib ikka sellest, et riik on kohal ja et kohalikel on tegelik võimalus oma elu üle demokraatlikult otsustada.

Euroopalik tähendab seda, et me ehitame normaalset Euroopa piirkonda, kus on inimõigused, korralik avalik ruum, töötav ühistransport, ligipääsetavad teenused ja ettevõtted, mis konkureerivad Euroopa turul.

Edukas tähendab seda, et Ida-Viru on sotsiaalmajanduslik tõmbekeskus ehk koht, kuhu tullakse, kus õpitakse ja töötatakse, mitte koht, kust lahkutakse. See on kõige raskem kolmest, aga see on ka kõige mõõdetavam.

Neid kolme ei saa järjekorda panna ega üksteisest lahutada. Ei ole mõtet ehitada abstraktsioone, mis ei puuduta kedagi isiklikult. Usun, et Ida-Viru väärib võimalust luua ühtekuuluvust. Eesti, Euroopa, edumeelne. Kolm sõna, üks mõte.

Seni oleme vahelduva eduga tegelenud eestimeelsuse kindlustamisega keelepoliitikas, hariduses ja kultuuris. See töö peab igal juhul jätkuma.

Euroopa mõõdet saab veel tugevdada ja selleks on olemas konkreetne võimalus, Narva taotlus Euroopa kultuuripealinna tiitlile võiks olla kogu piirkonna ja riigi ühine ülesanne. Edumeelsust kasvatavad korraga nii rohujuuretasandi algatused kui ka suured ettevõtmised äris, linnaplaneerimises ja kogukonnaelus. Kõige tähtsam on see, et inimesed tunnetaksid edu saavutamise rõõmu just oma kodumaakonna paremaks muutmisel.

Kui Ida-Virus on kord majas, on kogu Eesti turvalisem

Julgeolekust räägitakse tavaliselt idapiiri ja venekeelse elanikkonna kontekstis. See on õige, aga mõnevõrra poolik. Ühiskonna vastupidavus seisneb selleski, kas inimesed usaldavad oma riiki piisavalt, et kriisi ajal temaga koostööd teha. Sellist usaldust ei saa kiiresti juurde osta. Seda ehitatakse aastakümnete kaupa mitte üksnes kaasaegse taristu või töökohtadega, vaid tegelikult selle kogemuse kaudu, et kohalikku arvamust on kuulda võetud.

Iga euro, mis läheb Ida-Virumaa töö- ja hariduselu arendamisse, elukeskkonna parandamisse ja kogukondade tugevdamisse, on ka julgeolekuinvesteering, mis tegelikult annab tulu ka siis, kui ühtki kriisi ei tule. Kui Ida-Virus on kord majas, kasvab kogu Eesti turvatunne. See kehtib mõlemas suunas ja me teame seda.

Visioonist "Ida-Viru tulevik 2050" on nüüd sündinud Ida-Virumaa uuenemise harta, konkreetsed ettepanekud investeeringute, eluasemefondi, oskuste ja teenuste ning kogukonnaarengu kohta. Iga ettepanekuga käib kaasas mõõdetav tulemus 2028. aasta lõpuks. Harta, nagu ka selle arvamusloo autor, on apoliitiline, see ei toeta ega kritiseeri ühtki erakonda ja on adresseeritud kõigile poliitilistele jõududele ning ametnikele, kes olulisi arenguotsuseid ette valmistavad.

Keegi ei väida, et see plaan on täiuslik. Küll aga julgen väita, et hea plaan Ida-Virule nüüd on parem kui täiuslik plaan tulevikus. Ida-Virumaa väärib rohkemat, et kogu Eesti elaks paremini, turvalisemalt ja jõukamalt. Ida-Virumaa ei ole heaolu tarbija, ta on selle kaaslooja ja panustaja, sest Eesti jõukus kasvab üheskoos.