Tallinna linnapea mõte kasutada linna ehitusobjektidel rohkem standardlahendusi on arusaadav. Kohalik omavalitsus peabki vaatama, kuidas ehitada kiiremini, säästlikumalt ja maksumaksja raha eest vastutustundlikumalt. Koolid, lasteaiad, spordihooned, kogukonnakeskused ja avalik ruum ei saa olla lõputu katsetamise koht, kus iga objekt algab nullist ning iga uus hoone muutub eelarveriski allikaks.

Aga standardlahendus on ohtlik sõna, kui me ei täpsusta, mida täpselt standardiseerida tahetakse.

Kohalikul omavalitsusel on täiesti mõistlik kasutada korduvaid tüüplahendusi seal, kus need annavad päriselt kasu. Tehnosõlmed, konstruktiivsed detailid, tualettide ja garderoobide lahendused, ventilatsiooni- ja küttesüsteemide loogika, ligipääsetavuse põhimõtted, mänguväljakute turvaelemendid ja hankedokumentide ülesehitus saavad olla varasemast palju ühtlasemad. Sama kehtib projekteerimisprotsessi kohta. KOV saab luua paremad lähteülesanded, koguda varasemate objektide vigadest õppematerjali ja nõuda lahendusi, mida on hiljem lihtne hooldada.

Isegi vanglad vajavad erilahendusi

Probleem algab siis, kui standardi nime all hakatakse paljundama tervet maja või avalikku ruumi, justkui oleks iga asum, krunt, koolipere ja kogukond samasugune. Ei ole. Lasnamäe kool, Nõmme lasteaed, Kalamaja spordihoone ja Pirita kogukonnakeskus ei asu samas linnaruumis, ei teeninda samu liikumisharjumusi ega vaja samasugust õueala. Ühes kohas on fookuses liiklusohutus, teises müra, kolmandas kõrghaljastuse säilitamine, neljandas see, kuidas hoone õhtuti ka kogukonnale avada.

Kui isegi vanglate projekteerimisel on tänapäeval aru saadud, et ruum mõjutab inimese käitumist, turvatunnet ja vaimset seisundit, siis koolide, lasteaedade ja spordihoonete puhul peaks see olema iseenesestmõistetav. Laps ei veeda koolimajas ainult õppetunde. Ta liigub, sööb, ootab, suhtleb, rahuneb, õpib keskenduma ja otsib kohta, kus korraks omaette olla. 

Arendaja ja haldaja vaatest on kõige kallimad otsused need, mille mõju nähakse alles kasutuse ajal. Liiga kitsas fuajee, halvasti paigutatud sissepääs, ebaloogiline liikumistee, päikese ja varju arvestamata jätmine, kehv akustika või õueala, mida keegi ei kasuta on vead, mis hakkavad iga päev raha ja närve kulutama.

Osapooled peaksid ühiselt kokku saama varem

Avaliku kinnisvara puhul on see veel teravam, sest kasutajaid on palju ja hoone eluiga pikk. See jääb linna ja kogukonna kätte aastakümneteks. Iga vale ruumiotsus hakkab mõjutama tuhandeid inimesi.

KOVi vaates peaks seetõttu küsimus olema eelkõige selles, kuidas saada arhitekt, insener, ehitaja, haldaja ja tulevane kasutaja varem sama laua taha. Praegu sünnib avaliku sektori kinnisvaras liiga sageli kokkuhoid hilises faasis: kärbitakse materjale, vähendatakse õueala, loobutakse mõnest lahendusest või tehakse kompromiss kasutusmugavuse arvelt. Palju targem on hoida raha kokku alguses, parema lähteülesande, selgema ruumiprogrammi ja läbimõeldud tüüpsõlmedega.

Everausi kogemus elukondse ja ärikinnisvara arendaja ning haldajana kinnitab sama. Seal, kus kordus loob funktsionaalsust, tasub seda kasutada julgelt. Isegi näiteks laopindade ja miniladude puhul on kliendile väga tähtis, et tehniline lahendus oleks töökindel, ligipääs loogiline, ruum hästi kasutatav ja hilisem haldus lihtne. Samas ka kõige praktilisema äripinna puhul ei piisa ainult standardsest kastist. Asukoht, nähtavus, parkimine, manööverdamine, kliendi ärimudel ja ruumi suurus määravad, kas hoone töötab ka päriselus. 

Ruumi asemel keskkond

Sama kehtib kodude puhul. Inimesed ei otsi enam ainult ruutmeetreid, vaid terviklikku elukeskkonda. Lähivaldade uued elamukvartalid on heaks näiteks sellest, et kodu väärtust mõjutavad järjest rohkem liikumisteed, haljastus, mänguväljakud, turvaline õueruum ja teenuste lähedus. See loogika ei kao avaliku kinnisvara puhul kuhugi. Kui inimesed ootavad oma koduümbruselt paremat ruumikvaliteeti, ootavad nad seda ka koolilt, lasteaiast, spordihoonelt ja linnaväljakult.

Tallinnal ja teistel omavalitsustel on õigus otsida odavamaid ja kiiremaid ehitusmudeleid. Seda tulebki teha. Avalik raha peab olema kontrolli all. Aga kokkuhoid ei tohi sündida mõtlemise arvelt. Standardiseerida tasub süsteeme, tehnilisi lahendusi, hooldusloogikat ja protsesse. Kohapõhine ruum, hoone arhitektuur ja kasutajakogemus peavad jääma läbimõeldud tööks. Muidu võime saada odavama projekti, aga kallima linna.