Praeguseks on ilmselt päris paljud eestlased saanud tunda tehisintellekti pakutavat kasutusrõõmu. See on aina levinum töökeskkonnas, tekitades samal ajal nii hirmu töökohtade kadumise ees kui ka lootust, et neid tuleb hoopis juurde. Koolidki on sellega rohkem kui tuttavad, TI-hüppega on liitunud 99 protsenti gümnaasiumitest ning konto on aktiveerinud 75 protsenti õpetajatest¹.

See kõik on ju loomulikult arusaadav, olgu põhjuseks vaimustus uuest tehnoloogiast, soov ajaga kaasas käia või puhteestlaslik "kui antakse, siis tuleb võtta" mõtteviis. Mis siis viga? Kui nii paljud seda kasutavad, siis peab ju TI-s midagi väga head olema. See on mugav, kiire, tihti isegi optimaalne, sest suudab teha vaid sekunditega töid, mis võtaks inimesel tunde.

Siin ongi esimene ohukoht: optimaliseerimine viib meid taandarenguni. Algul on see lihtsalt küsimus või palve, et töö sujuvamalt läheks: "Leia mulle mõned näited, mille põhjal see tekst kirjutada." Hiljem juhtub inimesel aga kiire olevat või tahetakse veeta rohkem aega muule tööle keskendudes, nõnda see palve ka muutub: "Kirjuta mulle sellel teemal sellises pikkuses teksti mustand, kasuta häid allikaid." Väidetavalt vaadatakse tekst üle ja muudetakse isikupärasemaks, aga tegelikult?

Ajapikku võibki nõnda tehisintellekti küüsi jääda, kuna tekib liigne sõltuvus ning väheneb oskus iseseisvalt probleeme lahendada. Mida enesekindlamalt keegi masinale oma ülesandeid jagab, seda ohtlikumas seisus on nende kriitilise mõtlemise võimekus².

Aga olgu, kui negatiivne mõju pole kohe tunda, siis ei kipu inimesed seda pikaajalist kahju kartma, eriti kui vahepealne kasum on nii nauditav. Äkki mõni ei usugi, et TI nende mõtlemisvõimet kahjustada võib ja seegi on aus, sest uuringuid on ju veel võrdlemisi vähe.

Siiski, isegi potentsiaalsest kognitiivsest kahjust huvitumata ei tohiks ikkagi üks empaatiline inimene tehisintellekti kasutada. Kitsendan selle väite selgituseks tehisintellekti mõiste ChatGPT raamidesse, arvestades, et OpenAI poolt pakutavat juturobotit kasutab nüüdseks üle maailma 900 miljonit inimest, sh riikliku TI-hüppe raames 12 000 Eesti gümnaasiumiõpilast, tundub see mõistlik. Lühidalt, kes teab TI-d, teab ka ChatGPT-d³.

Ilmselt aga ei pruugi need miljonid inimesed teada, et nende kasutajakogemuse optimaliseerimiseks on rüvetavat, traumeerivat ja häbiväärset sisu pidanud keegi filtreerima. Et masin teaks, mis on "halb" (nt vägivaldne, pornograafiline, diskrimineeriv) peab esialgu inimene selle tuvastama ning halvana sildistama. See aga tähendab, et keegi kuskil peab just seda jubedat tööd tegema.

Kujutlege, et istud üheksa tundi päevas, loed erineva pikkusega graafilisi ja häirivaid tekstilõike, saad palgaks 1,32$ tunnis ning tagatipuks pole sulle isegi vaimse tervise toetus garanteeritud. See oli reaalsus sadade Keenia elanike jaoks. Tehisaru pole maagiline ega isemõtlev. See nõuab funktsioneerimiseks massiliselt inimressurssi, rääkimata isikuandmetest. Kõik see kraabitakse tihtipeale kokku odavaimal moel, mis ei pruugi sugugi olla mõlema osapoole jaoks aus ega inimlik⁴. Seetõttu julgen väita, et tõeliselt empaatiline, ligimesest hooliv inimene, ei tohiks tehisintellekti kasutada, vähemalt mitte selle täies ulatuses ega täie meelerahuga.

Kui mitte inimesed, siis maailm ikka

Saab öelda, et tehisintellekt on tekitanud märkimisväärset kahju paljudele inimestele ning teeb seda ilmselt ka edaspidi. Kui aga inimkonna enda tulevik ei tundu liialt hukas olevat, siis võib kaaluda ka tehisintellekti põhjustatud kahju planeedile. Juba praeguseks on selle tehnoloogia arendamiseks kasutatavad andmekeskused (ingl.k data centers) jätmas sama suurt keskkonnajalajälge kui mõned maailma suurimad riigid. Kui laseme sellisel hävitustööl samamoodi jätkuda, ei ole meil lõpuks enam funktsioneerivat planeeti, millel elada.

Eelmise aasta andmekeskuste muljetavaldav 448 triljoni Wh suurune elektrikasutus paiskas õhku 208 miljonit tonni süsihappegaasi ehk sama palju kui näiteks terve Argentina ning kasutas sealjuures umbes 4,5 triljonit liitrit vett ehk umbes kaks ja pool korda rohkem kui terve Eesti ühe aasta vältel. Need on inimaju jaoks täiesti hoomamatud arvud.

Mis veel olulisem, ÜRO ennustab, et need kogused võivad järgmise nelja aastaga kahekordistuda. Iga väiksemgi küsimus või palve tehisintellektile panustab nendesse kogustesse. Kas tõesti on ühe meili kokkuvõtmine, naljaka pildi genereerimine või juturobotiga muljetamine seda väärt? Kas pole mitte tehisintellektist saadav kasu üksikisikule tohutult väike, võrreldes sellest tuleneva kahjuga?^5;6

Kahjust rääkides on mainimist väärt ka andmekeskuste tohutu maakasutus ja valgusreostus, tehisaru arengu oligarhilik juhtimine vaid üksikute suurfirmade poolt (mis kõik üksteisega raha vahetavad)⁷, kahtlaste pseudoromantiliste suhete tekkimine, nutisõltuvuse suurendamine, kunstnikelt nende loomingu varastamine ning kasutute tööplönnide tootmine… alustuseks. Tulgu taevas appi, Rooma paavst isiklikult esitas tehisintellekti vastu sõnavõtu!

Probleeme on rohkem, kui ükski inimene päriselt teadvustada ja mõista suudab. Ühtlasi on kõik need mured suuremad, kui igapäevaelus esinevad olmeprobleemid. See on ju ometi arusaadav, et tööl käimise, akadeemilise õppe, enda ja lähedaste eest hoolitsemise, toidulaua katmise ning muude elukohustuste kõrvalt ei jää meil palju aega ega mahti tegeleda nii globaalsete keerukustega. Hirmus on, tõesti, ning palju lihtsam on sellised faktid teadvustamata jätta. Kutsun teid aga üles natukenegi rohkem seda teadvustama, meelde jätma, sellest hoolima.

Mida me üldse teha saame?

Nähtavasti on ka paljud inimesed ikkagi arvamusel, et TI arendamine on läinud väga hoogsaks ning see on veel liiga tundmatu ja potentsiaalselt ohtlik masinavärk. Ülemaailmne QuitGPT liikumine, mille raames on end üles andnud üle nelja miljoni inimese, seisab täpselt selle eest, grupp demokraatlikke aktiviste kutsub üles ChatGPT-d boikoteerima.

Eestiski leidub sellist suhtumist, olgu näiteks rahvaalgatus, millega gümnaasiumiõpilane esitab ettepaneku TI-hüppe programm peatada. See sarnaneb omakorda ülemaailmse avaldusega panna TI areng pausile kuniks selle kohta on rohkem teaduslikke uuringuid tehtud.

Soovitan väga nende algatuste^8;9;10 kohta lugeda, soovi korral oma allkiri anda ja/või QuitGPT-d sotsiaalmeedias jälgida (nende Instagrami leht on väga informeeriv). See on väike pingutus millegi suurema ja olulisema nimel.

Muidugi on TI vastu olijaid endiselt palju vähem kui selle pooldajaid ning seda põhjusega. Tehisintellektil on siiski palju häid omadusi ja kasutusviise, aitab see ju näiteks meie endiste vene õppekeelega koolide õpilastel kiiremini haridust omandada, võib teha palju stressivabamaks ülekoormatud õpetajate tööelu ning aidata suuri ja igavaid andmekogumeid läbida ja korrastada¹ ning meditsiinivaldkonnas saavad tihedad ja vaimselt rusuvad tööpäevad masina abil natuke hõlpsamini läbitud.

Pööraksin siiski tähelepanu taas üksikindiviidi mastaabile. Tehislikul tasemel ja organiseeritud TI kasutus, mis leiab aset ühiskonna suurema heaolu nimel, ei ole võrreldav ühe inimese lihtsakoeliste küsimustega, mille saaks vabalt lahendada tavalise otsingumootori, raamatu või targemalt inimeselt küsimise abil. Hoidkem meeles, et info leidmiseks on hulganisti erinevaid viise, paljud neist isegi usaldusväärsemad kui tehisaru.

Seega hävitab tehisintellekti olemasolu ja kasutamine mingil määral igat eluvaldkonda ning ei tekita tavakasutajale eriti märkimisväärset kasu. Keegi ei tahaks ilmselt pealt vaadata, kuidas nende lähedased ning üldse kogu maailm üha enam võimekust kaotavad, sõltuvusse jäävad või tõelise loomingulisuse väärtuse unustavad.

Selles olukorras ei saa võtta neutraalset ega passiivset seisukohta. Olla saab kas poolt või vastu ning sellest otsusest sõltub tohutult palju. Võtke see hetk, et oma seisukoht välja selgitada. Kui lahtiütlemine tundub liiga raske, siis vähim, mida teha saate, on kaaluda mõne alternatiivse, keskkonna- ja kasutajasõbralikuma juturoboti kasutamist (ViroGPT, EcoGPT jpt) või uurida, kuidas seda võimalikult keskkonnasäästlikult kasutada¹¹.

Püsige teemaga kursis, rääkige sellest sõprade ja perega ning ärge muutuge laisaks. Te ei kahetseks ilmselt kunagi lähedastega olemist ja ennatlikult käitumist rohkem kui Chatiga vestlemist. Olge tähelepanelikud, sest meie kõigi tulevik sõltub sellest ja ilmselt üpris suurel määral.

Cordelia Violet Paap lõpetas kevadel Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi ja suundub sügisel Tartu Ülikooli õpetajaõppesse.