Eestis käib praegu mitu olulist arutelu. Ühelt poolt on riik käivitanud IT-majade tsentraliseerimise, et vähendada dubleerimist ja kasutada maksumaksja raha tõhusamalt. Samuti jõudis hiljuti kooskõlastamisele uus ruumiandmete seaduse eelnõu, mille eesmärk on ajakohastada Eesti ruumiandmete korraldust. Paralleelselt on viimase aasta jooksul tehtud märkimisväärset tööd ka planeerimisseaduse uuendamise ning erinevate menetluste lihtsustamise nimel.

Tegelikult räägivad need arutelud ikka sellest, et kas suudame riigina kasutada andmeid ühise varana või jätkame killustunud lähenemisega, kus riik, omavalitsused ja erasektor lahendavad samu probleeme igaüks omaette.

Eesti järgmine digihüpe ei sõltu enam sellest, kui palju uusi infosüsteeme me ehitame, neid on meil juba liiga palju. Järgmine arenguhüpe sõltub sellest, kas meie andmed on kvaliteetsed, ajakohased ning masinloetavad ja kas erinevad infosüsteemid oskavad kasutada samu alusandmeid.

Andmed ise ei loo väärtust

Sageli öeldakse, et andmed on uus kuld, väärtust loob aga see, mida me nende abil teha suudame. Nii nagu maapõues olev maavara ei loo rikkust enne kaevandamist ja väärindamist, ei teki ka andmetest väärtust enne, kui need muutuvad teadmisteks, otsusteks, teenusteks ja majanduslikuks väärtuseks. Ruumiandmetel on selles suur potentsiaal, sest need on meil alakasutatud.

Ruumiandmed vastavad lihtsalt küsimusele: mis asub kus? Hinnanguliselt on 80 protsenti kõigist andmetest seotud asukohaga ehk oma olemuselt ruumiandmed.

Peaaegu iga riigi otsus on otseselt või kaudselt ruumiline otsus. Kui otsustatakse, kuhu ehitada uus kool, haigla või päästehoone ehk kuhu investeerida, ei piisa ainult vabast maatükist. Tuleb hinnata elanike paiknemist, ligipääsetavust, olemasolevat taristut ja tulevast arengut. Kui rajatakse uus elektrivõrk, kavandatakse tuuleparki või hooldatakse teid, on vaja täpset teadmist, mis konkreetses kohas juba olemas on ning milline mõju hakkab sellel objektil ümbritsevale olema.

Ruumiandmed moodustavad digitaalse kihi meie füüsilise maailma kohal ja digitaalne kiht aitab meil mudeldada ja prognoosida tulevikku, mida me füüsilises keskkonnas teha ei saa.

Eesti on tugev digiriik, aga me ei ole veel jõudnud selleni, et ruumiandmed liiguksid kogu avalikus sektoris sujuvusega, mida inimesed meie e-riigilt ootavad. Veelgi enam, meil on ühed ja samad andmed erinevates registrites, seda tihti ka erineval kujul ning väga palju ruumiandmeid istub hoopiski erinevates failides. Omavalitsused, riigiasutused ja ettevõtted kasutavad erinevaid andmemudeleid ning arendavad sarnaseid lahendusi üksteisest sõltumatult.

Selline killustatus maksab raha ja kulutab aega, mis kulub andmete otsimisele, kontrollimisele, kooskõlastamisele, ümbertegemisele ja vigade parandamisele. Kui ruumiandmed ei ole kättesaadavad, kvaliteetsed, ajakohased ega omavahel seotud, siis kui head saavad olla nende põhjal tehtud otsused? Kvaliteetsed ruumiandmed on riigi strateegiline taristu samamoodi nagu teed, elektrivõrgud või sideühendused.

Tehisintellekti ajastul kasvab andmete väärtus veelgi

Tehisintellekti areng muudab ruumiandmete rolli lähiaastatel märkimisväärselt. Seni keerukana tundunud andmeanalüüse suudavad intelligentsed süsteemid teha üha kiiremini ning üha suuremas mahus. Kuid ka kõige võimekam tehisintellekt on ainult nii hea, kui on teda toitvad andmed. See tähendab, et tehisintellekt peab oskama andmeid lugeda ning neid õigesti käsitleda.

Kui soovime tulevikus teha kiireid ruumianalüüse, automatiseerida planeeringulahenduste koostamist, hinnata ehitusprojektide vastavust nõuetele, prognoosida taristu hooldusvajadusi või planeerida targemalt energiakasutust, peavad andmed olema ka masinloetavad. See tähendab andmete standardiseerimist ja ühesugust tõlgendamist.

Ei ole mõtet arendada tehisintellektil põhinevaid lahendusi, kui me ei suuda mudelitele pakkuda kvaliteetset sisendit. Tehniline lahendus võib olla väga hea, kuid tulemus endiselt kehv.

Järgmine digiedulugu algab ühisest kokkuleppest

Meil on vaja eelkõige kokkulepet, et riigi andmed on ühine väärtus. Tegelik muutus sünnib siis, kui lepime kokku ühistes andmetes ja standardites ning selgetes rollides ja vastutuses. Eesti on piisavalt väike ja digitaalselt küps riik, et teha seda targemalt. Me ei pea koguma sama infot mitu korda ega lahendama sama probleemi eri kohtades erinevalt.

Andmeid on meil väga palju, aga kuidas kasutada neid nii, et neist sünniks rohkem väärtust? Kui andmed on kvaliteetsed ja omavahel seotud, saame teha paremaid otsuseid, pakkuda paremaid teenuseid ja kujundada targemat elukeskkonda. Nagu arhitekt ja füüsik Kaja Pae on tabavalt öelnud: tark maja ei saa paikneda lollis kohas. Samamoodi ei saa tark riik teha häid ruumiotsuseid ilma heade ruumiandmeteta.