On tekkinud vajadus rääkida sellest, mis on muuseum, kuidas seal pärandit hoitakse, uuritakse ning kuidas väärtustatakse neid esemeid ja lugusid, mis peavad Eestis säilima, sest need ei ole asendatavad. Muuseumitöö on spetsiifiline ja pärandivaldkond tundlik.

Muuseumijuht ei ole lihtsalt tippjuht, tal on Eesti riigile olulise pärandi hoidmise ja väärtustamise vastutus. Suuremas muuseumis on tal pühendunud ekspertide meeskond, kellele ta peab tagama võimalused hoida pärandit nii, et see säiliks vähemalt sadu aastaid. Selle inimese ametinimetus, kes kogude eest vastutab, on varahoidja. Pärand on vara ja meil on väikeseid muuseume, kus muuseumijuht on ise ka varahoidja.

Muuseumi kogusse jõudev pärand ei satu sinna lihtsalt asja või objektina, vaid see võetakse sinna põhjusel, et selle lugu teeb pärandist museaali. Ilma loota ese on vähem väärtuslik. Mõnes mõttes võib öelda, et museaalide lood on olulisemadki kui esemed ise, sest need võimaldavad kogutut kirjeldada ja teaduslikult uurida. Need on ajaloo jäädvustus.

See, kuidas museaale säilitada ja selliselt konserveerida, et need säiliks sajandeid ja nende (meie) lugu saaks rääkida veel lugematule hulgale põlvkondadele, on omaette teadus.

Näituste koostamine muuseumis selliselt, et need oleksid külastajaid kõnetavad, harivad, aga ka elamuslikud, nõuab spetsiifilisi oskuseid ja rahastust. Muuseumijuhile peab see töö olema tuttav. Ta peab olema valdkondlikest projektikonkurssidest teadlik, et rahastust taotleda. Vajadusel tuleb selleks kaasata valdkonna partnereid. Iga juhi väärtus on selles, milline on tema partnerite võrgustik koostöö tegemiseks. Muuseumijuhi puhul on see veel eriti oluline, kuna rahastust napib ja mõjusamad tulemused saab saavutada ainult institutsioonide koostöös.

Neid võrgustikke "ehitatakse" aastaid ja eriti oluline on pikaaegne kogemus ning kontaktid siis, kui on soov teha rahvusvahelist koostööd. Koostöö ülikoolide, maailma teadus- ja mäluasutustega ning välisturgude kõnetamiseks ka kultuuridiplomaatiliste suhete loomine võtab aega, sest need saavad põhineda üksnes usaldusel, mis omakorda tuleneb varasematest kogemustest vastava asutuse ja selle ekspertidega. Selles on juhi roll täiesti määrav.

Muuseumijuht peab suutma jälgida valdkonna muuseumide trende kogu maailmas. Kogumist puudutavad, eetilised, poliitilised, keskkonnast ja säästlikust eluviisist tingitud ning tehnoloogia arengut puudutavad seisukohad on olnud viimastel kümnenditel nii kiires muutumises, et kui ajast maha jääda, siis on oht, et see, mis lõpuks näitusele või haridusprogrammidesse jõuab, ei kõneta külastajaid või mõjub halvimal juhul neile lausa solvavalt. Konfliktide maailmas tähendab see muuseumijuhile mitmeski situatsioonis noateral kõndimist. Ei ole lihtne.

Ajaga omandatud kogemused, teadmised, partnerid ja nii nende kui ka muuseumitöötajate usaldus on võtmetähtsusega. Ei ole maailmas enam ühtki rahulikku sektorit. Kuna muuseumisektoris loodu ja tehtud valikud paistavad välja (näitused, teadustöö, haridusprogrammid), siis usalduse murenemise korral on selleski sektoris tulemuseks "tikud ja bensiin".

Eestil on hästi läinud, sest muuseumid on näinud erakordselt kirglikke ja pühendunud muuseumijuhte. Nad on hinnatud valdkonna eksperdid ka just selles valdkonnas, mis muuseume nad juhivad. Nende nõu vajab ühiskond ikka ja jälle ka siis, kui tekivad küsimused ajaloo, rahvuskultuuri, kunsti, kirjanduse, arhitektuuri, loodushoiu, spordi või paljudel teistel teemadel.

Oleksime palju kaotanud, kui meil ei oleks olnud muuseumijuhte ja muuseumide eestvedajaid nagu Krista Aru, Urmas Dresen, Tõnis Lukas, Sirje Helme, Sirje Karis, Alar Karis, Kai Lobjakas, Karen Jagodin, Heidi Jõks, Tanel Veeremaa, Triin Ojari, Marika Valk, Signe Kivi, Merike Lang, Kadi Polli, Aleksanda Murre, Viljar Aksel Vissel, Maria Smorževskihh-Smirnova, Linnar Viik, Jaanus Rohumaa, Kadri Rannala, Mariann Raisma, Joanna Hoffmann, Kristo Lehiste, Siim Randoja, Kadi Kesküla, Kadri Valner, Rita Valge, Priit Kivi, Triin Vaaro, Aet Maatee, Juhan Sihver, Mati Meos, Arne Tegelmann, Heli Nurger, Maarja Vaino ja paljud, paljud teised.

Eesti Loodusmuuseum on finišisirgel meie muuseumimaastiku ühe olulisima projektiga, mille mastaapse eeltöö on teinud muuseumijuht Heidi Jõks oma meeskonnaga, et muuseum saaks uue hoone ja uuenenud sisuga Eestile ja maailmale täiesti teisel tasemel väärtust pakkuda.

Möödunud nädalal langes otsus, et Heidi Jõks ei saa jätkata. Tema tööle pole kellelgi olnud küll etteheiteid ja see, mida muuseumi meeskond on loonud, on suure plussmärgiga ja positiivne. Põhjendusi, miks taoline käik vajalik oli, ka pole. Kui miski on loodud vägeva positiivse energiaga ning sellest tõotab sündida suur väärtus, siis miks seda muuta?

Loodusmuuseumi uus kodu on valmimas Tallinnas loodusmaja koosseisus. Usun, et loodusmaja ja loodusmuuseumi kontseptsiooni oleks saanud ühitada nii, et me ei kaota loodusmuuseumi tippekspertiisi.