ERR küsis Washingtonis suursaadik Hansolt esmamuljeid Valges Majas toimunud kohtumisest ning rääkis laiemalt tema töö iseloomust Ameerika Ühendriikides ja selle erinevustest võrreldes Hiinaga, kus Hanso varem Eestit esindas.

Kokku võttis Trump vastu 14 uue suursaadiku volikirjad. Kuidas selline tseremoonia Valges Majas välja näeb?

Protokollaarselt on see väga meeldejääv ja omalaadne kogemus. Kõigepealt kogunevad saadikud Blair House'i, mis on üle tee Valgest Majast.

Sealt viiakse suursaadikud Valgesse Majja ja antakse juhised, mida ja kuidas Ovaalkabinetis teha tuleb, kus neid ootab president Trump. 

Kui uks avaneb, tuleb kõndida kümmekond sammu klaveri juurde, kus seisab president. Protokolliülem tutvustab, et tegemist on Eesti suursaadiku Hannes Hansoga, ja siis läksin president Trumpi juurde.

Milliste sõnade saatel te president Trumpile volikirja üle andsite ja mida USA riigipea vastas?

Ütlesin, et olen Eestist ja teie teate seda riiki kui computer country't ehk arvutiriiki. Trump on Eesti digiteemadest väga teadlik ja on sellest ka varem rääkinud inimestega, kellega me enne Trumpi juurde minekut konsulteerisime.

Siis toimus käesurumine ja volikirjade üleandmine. Ta võttis need lahti. Küsisin, kas ta soovib neid eesti keeles ette lugeda. Me andsime üle eestikeelsed volikirjad, nagu kombeks on. Selle peale ta naeris.

Ehk pikemaks vestluseks seal võimalust ei olnud?

Olen kuulnud, et ajaloos on olnud erinevaid aegu, aga uus komme on tõesti kiiresti sisse ja kiiresti välja.

Volikirju üle andma minev suursaadik kirjutab omalt poolt presidendile kirja, kus ta toonitab tähtsaid ja kahepoolselt olulisi teemasid ning seda, mida ta oma saadikuajal saavutada tahaks.

President vastab sellele. Trumpil oli väga ilus kirjalik vastus, mille ma sealt Valgest Majast kaasa sain. President toonitas ühiseid väärtusi ja vabadusi, transatlantiliste suhete ja julgeolekusuhete olulisust ning kiitis Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide häid suhteid.

Selles mõttes võib olla optimistlik. Kindlasti rõhutas ta ka ettevõtlikkust ja ettevõtlust ning jõukuse kasvu. Need olid väga meeldivad ja õiged sõnumid.

Ettevõtlusest rääkides, Trumpi administratsioon peab oluliseks isiklikke kontakte ja käegakatsutavaid tulemusi. Kuidas Eesti saab seda enda kasuks tööle panna?

Enne sellele kohtumisele minekut oli terve rida administratsiooni kõrgeid ametnikke, kellega sai pikemaid vestlusi pidada.

Rääkisin meie Eestis korraldatavast Ukraina ülesehituskonverentsist. Rääkisin kriitiliste muldmetallide vastastikuse mõistmise memorandumist, mille kallal oleme mõnda aega töötanud ja mille sooviksime selle administratsiooniga allkirjastada.

Pärast seda oli pikem vestlus näiteks USA asevälisministriga, kes katab Euroopa ja Euraasia portfelli. Need vestlused ja kohtumised kestsid pärast ametliku volikirjatseremoonia lõppu päris kaua.

Need on tegelikult olulised vestlused, sest need ongi inimesed, kellega me igapäevaselt koos töötame.

Olete nüüd suursaadikuna volikirja üle andnud kahe maailma suurriigi presidendile: Hiinas presidendile Xi Jinpingile ja nüüd USA-s president Trumpile. Mille poolest need tseremooniad erinesid?

Valge Maja on päris kodune koht: väike ja armas. Trump tuleb, patsutab õlale ja surub kätt. Hiinas on ikka selline väikese linna suurune palee. Rahvaste palee kesklinnas, tohutult kõrged laed ja mitmekümne meetri kõrgused metsikud trepid.

Ka president Xi-le lähenemine on teistsugune. Kõnnid tohutus avaruses paarkümmend või isegi viiskümmend meetrit, enne kui presidendini jõuad. Rääkida ei tohi.

Annad üle volikirjad, mis kohe võetakse ka presidendi käest ära. Siis keerad korraks näoga fotograafide poole ja lahkud.

Selles mõttes on siin asi palju soojem ja isiklikum. Kõik need vestlused enne ja pärast on muidugi asjad, mida Hiinas kõrgete ametnikega teha ei saa. Siin vahetatakse kohe mobiilinumbreid, lubatakse kohvile kutsuda ja külla tulla ning juttu ajada.

Selles mõttes on suhtumine Ameerika Ühendriikides muidugi hoopis teistsugune. Nad on palju ligipääsetavamad.

Võib-olla on seda veel vara küsida, aga just seetõttu on hiljem huvitav tagasi vaadata: millise konkreetse tulemuse järgi tahaksite ametiaja lõpus hinnata, kas teie aeg Eesti suursaadikuna Washingtonis õnnestus?

Minu lähetus peaks lõppema 2031. aastal. Selleks ajaks on Ameerika Ühendriikide poliitikas kindlasti palju muutusi aset leidnud.

Meie töö on ehitada selle riigiga, kes on meie tähtsaim partner paljudes küsimustes, ennekõike julgeolekus, selline suhe, mis elab üle kõik administratsioonid ja kõik inimesed. Et see koostöösuhe jätkuks ja Ameerika Ühendriikide kohalolek Euroopa asjades oleks arvestatav.

Need on põhilised mõõdikud. Aga ütleksin, et julgeolekuteemade kõrval on üliolulised ka majandussuhted, mida peame arendama.

Meil on palju ettevõtteid, mis on Ameerika Ühendriikidest väga huvitatud. Me tahame seda koostööd teha. 

Ja meil on siin väga arvestatav kogukond – üle 30 000 Eesti juurtega inimese, kes peavad ennast siin riigis eestlasteks. Ka see on tegelikult tähtis tööpõld.

Kuidas te ennast Washingtonis juba tunnete? Kas midagi on pakkunud ka ootamatut kultuurišokki?

Ei, kultuurišokki Washingtonis ei ole. Ma ei ole siin kunagi varem elanud, aga käinud olen. Selles mõttes on avastamist ja õppimist väga palju.

Siin läheb põhiline tööaur ikkagi kohalikega suhtlemise peale, mitte teiste diplomaatidega suhtlemisele.

Selles mõttes on see väga erinev minu eelmisest lähetusest Hiina Rahvavabariigis, kus kohalikele ligipääs oli oluliselt piiratum.

Nii et suhtun sellesse suure põnevuse ja huviga. Lapsed käivad koolis, kõik põhiasjad on korda aetud ja juba suudan ilma navigatsioonita kodust tööle ja tagasi jõuda.

Nii et õpime vaikselt seda linna tundma.