Just karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud isikuvastased süüteod on saanud enim tähelepanu väga leebete karistuste tõttu. Tekib küsimus, kui palju maksavad inimelu ja tervis Eestis. Viis aastat tingimisi alla 10-aastase tüdruku seksuaalse väärkohtlemise eest. Kolm aastat ja üheksa kuud vangistust, kui ema tapab oma vastsündinud lapse.

Eelmisel aastal oli ka juhtum, kus vägistajale mõisteti karistuseks poolteist aastat vangistust, kuid see jäeti täitmisele (reaalsele vangistusele) pööramata kahe aasta pikkuse katseajaga.

Need on vaid mõned näited. Sarnaseid juhtumeid leiab mitte ainult Eestist, vaid ka mõnest teisest Euroopa riigist, kus isikuvastaste süütegude eest on määratud väga leebeid karistusi.

Kindlasti ei saa karistada kõiki süütegusid sama rangelt kui isikuvastaseid süütegusid. Eelnimetatud süüteod väärivad kõige enam hukkamõistu, sest need rikuvad kõige suuremal määral õigushüvesid. Peale õigusteooria väljendub nende õigushüvede olulisus ka avalikkuse teravas kriitikas õigussüsteemi saamatuse üle, mis annab selge signaali riigikogule, et karistusmäärasid tuleb ilmselgelt tõsta, sest isikuvastased süüteod väärivad seaduses suuremat hukkamõistu.

Lisaks toetavad ka mitmed uuringud pikemaid karistusmäärasid. 2005. aasta uuring USA-st, mis analüüsis rohkem kui 25 000 föderaalvanglast vabastatud vangi järgneva kaheksa aasta seadusekuulekust, ilmestab retsidivismi ehk korduvkuritegevuse langust. Leiti, et alla 30-aastaste puhul on retsidivismi määr 65 protsenti ning 60-aastaste ja vanemate puhul on see langenud juba 16 protsendini, seega väheneb vanusega korduvate rikkumiste tõenäosus.

Seda toetab ka statistika, mis näitab, et kümme või enam aastat vangis olnud kinnipeetavad sooritasid 29–45 protsenti väiksema tõenäosusega uue süüteo, võrreldes nendega, kes olid vangis vähem kui kümme aastat.

Vaatamata kõikidele erinevustele Eesti ja USA vahel on vägivaldsete süütegude sisu ja olemus sama, mistõttu on pikemad karistusmäärad eriti vajalikud isikuvastaste süütegude puhul, sest need vähendavad ka retsidiivsust. Pikemad karistused toovad tagasi ka ühiskonna õiglustunde ja võimaldavad kurjategijatel päriselt mõista oma tegude raskust.

Praktiline näide on veel El Salvadorist, mis suutis vaatamata sellele, et asub narkoteede piirkonnas, alandada 2015. aastaks kõrgustesse tõusnud tapmiste hulka (103 tapmist 100 000 inimese kohta) käesolevaks aastaks väga madalale tasemele (1,3 tapmist 100 000 inimese kohta).

Kümneaastane areng on teinud El Salvadorist ühe kõige turvalisema Ladina-Ameerika riigi, kuna võitlust kuritegevuse vastu hakati võtma tõsiselt, rakendati vajalikud meetmed, et arreteerida nii palju kriminaale kui võimalik, mille tulemusena hakati neid ka vangistama.

Vaatamata sellele, et suur hulk süüdimõistmisi on toimunud suure põhiõigustesse sekkumise tulemusena (politseil on väga vabad käed sidevahendite pealtkuulamiseks, arreteerimiseks ja jõu kasutamiseks), ei oleks eelneval mingit tähendust, kui kriminaalid ei saaks pikki karistusi, mis tagaksid ühiskonna turvalisuse koos turvatundega. Nüüd on saanud El Salvadorist riik, kuhu inimesed julgevad reisida ning mis on teistele eeskujuks võitluses kuritegevusega.

Praegu valitseb Eesti ühiskonnas põhimõtteliselt karistamatuse tunne. Võikad kuriteod saavad nii leebelt karistatud, et küsitav on, kas need on üldse karistused. Ühiskonna moraalne allakäik saab alguse, kui kaob tahe õigluse järele.

Elu ja tervis on ilmselgelt rohkem väärt, kui praegune seadus seda sätestab. Tegelikku kahju ei saa kunagi täielikult karistuste ega hüvitistega tagasi pöörata, kuid see tuleb viia maksimaalselt tasakaalu endise olukorraga.

Pikemad karistused ja tingimisi vangistuse välistamine eriti isikuvastaste süütegude toimepanijatele on olulised sammud, et õiguses oleks ka õiglus. Kui jätkub praegune praktika, siis annab seadusandja selgelt teada, et selliste süütegude sooritamine on pigem isegi soodustatud, sest ebaõiglust ei pöörata täielikult õigluseks.