Mida te arvate PPA ja kapo sisekontrolli tulemustest, mis puudutavad terviseandmete kasutamist ja neile ligipääsemist?

Kui saatan on detailides, siis kõigepealt oleme rõõmsad selle üle, et selline kontroll üldse toimus. Terviseandmete puhul on kõige olulisem see, et mina pean saama rääkida oma arstile tõtt. Ma pean saama usaldada need andmed arsti kätte ilma selleta, et politsei neid e-maili kaudu kätte saaks. Siseauditi toimimine on tuvastatud, mis on väga tore, sest lõpuks ometi hakati vaatama, mis nendega tehti. Aga mis me teada saime, oli see, et tuhat isikut kuus on päringus, ja mina keeldun uskumast, et Eestis on tuhat potentsiaalset kurjategijat, kelle terviseandmeid on vaja vaadata igakuiselt ehk siis 13 000 päringut. Tulebki umbes tuhat päringut kuus. See süsteem vajab selgelt selgemat regulatsiooni ja oluliselt rangemat järelevalvet.

Kui on ilma järelevalveta päringute tegemise võimalus, siis seda kindlasti ka kuritarvitatakse. Tulemus on see, et kõiki eestlasi ei tohiks kohelda kui kurjategijaid. Nende päringute puhul peaks selgelt järgnema ka teavitus inimesele, et tema andmeid vaadati. Siis saab inimene küsida, miks sinu andmeid vaadati, kui sa ei ole kurjategija.

Milline see lahendus olla saaks? Nemad leiavad ju, et kõik on õige ja nad peaksid lihtsalt ise paremini oma reegleid järgima.

See on narrimine, sest kui te vaatate välja antud teksti, siis seal on kirjas "seotud politseiliste ülesannetega" ning see on väga-väga-väga lai mõiste. Terviseandmed on aga hästi intiimsed ja väga-väga isiklikud. Kui ma olen korrakaitses ja käin õhtuti tänaval ringi, siis see on juba politseiline ülesanne. Kui ma saan sellega seoses vaadata oma sõbra või pruudi terviseandmeid, siis on see selgelt liiga kaugel sellest, mis on politseilised ülesanded. Terviseandmete vaatamine peab alati olema seotud konkreetse menetlusega, mitte lihtsalt sellega, et ma olen politseinik. See tähendab, et meie isikuandmed on väga selgelt karjuvas ohus.

Selline leevendav tekst näitab, et probleemi suurusest pole aru saadud. Kujutage ette DNA-põhist diskrimineerimist: kui sul on sõber politseis ja ta ütleb, et sellele tüdrukule on määratud rahustid või tal on mingisugune psühhopaatne häire ja ravimid. Selle politseiniku sõbral pole mingit põhjust seda teada. Sel politseinikul pole mitte mingit põhjust seda teada. Aga kuna ta on politseinik ja tagab korrakaitset, siis ta lobiseb oma sõbrale pruudi ravimitest või terviseandmetest ja sellest tekib geneetilise diskrimineerimise võimalus. Sa valid endale elukaaslase, kellel ei ole tervisehädasid. Aga minul peab olema võimalus arstile ausalt rääkida, mis minu tervisehädad on, ja arst peab minu andmeid kaitsma.

Minu arvates on tõsine probleem selles, et praegu on usaldus arsti vastu väga tugeva rünnaku all. Kui advokaatide puhul räägitakse, et advokaadi ja kliendi telefonikõnesid ei tohi pealt kuulata, siis praegu on olukord selline, et politseinikud saavad inimese arstile usaldatud andmeid vaadata. Seda kõike ilma tõhusa ja regulaarse järelevalveta ning ilma tõsise kriminaalmenetluseta, mille pärast neid andmeid üldse vaadata tohiks.

Räägime protseduurikast ka. Ma saan aru, et ametnik sai päringu lahti ka poolikut põhjendust sisestades. Kahe päeva tuli välja, et nad tegid valesti. Kas protseduurika peaks olema teistsugune?

Siin ei ole üldse mingit võimalust, et see olukord on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, kindlasti on tegemist õiguse rikkumisega. Vene ajal oli selline ütlemine, et mida rohkem paberit, seda puhtam tagumik. Aga me ei saa sellises riigis elada, me elame Euroopa Liidus, meil on Euroopa Liidu õigus ja minu andmed on pühad. Meil näide sellest, kuidas inimene teatas politseile, et leidis omaenda ema surnuna, ja selle peale tegi politsei päringud kõikidesse registritesse – relvaluba, tervis ja kõik muud küsimused. Mitte keegi ei märganud ega küsinud, miks selline ligipääs üldse olemas on. See, et ma täidan sinna tabelisse, mida mitte keegi kunagi lugeda ei saa, mingi ilusama jutu, ei lahenda probleemi. Mina pean saama usaldada oma andmed arstile ilma selleta, et need oleksid kellelegi kättesaadavad ilma kriminaalmenetluse ja kohtuniku määruseta.

Muidu ma hakkan arstile valetama. Ma ei saa arstile tõtt rääkida, sest ma ei tea, kas need andmed on arsti poolt kaitstud või mitte. Ajalooliselt on öeldud, et arstile ja advokaadile ei tohi valetada. Aga täna on Eesti Vabariigis selline olukord, kus tundub, et sa pead nii arstile kui ka advokaadile valetama, sest riik vaatab mõlemat kanalit pealt.

Aga võtame ka niipidi, et kui mina olen see ametnik, kes tahab kellegi surnud lähedase kõiksuguseid andmeid vaadata, siis ma lähen sinna portaali ja hakkan põhjendust sisestama, siis mis minuga peaks juhtuma, kui asjad oleksid õigesti?

Kõige parem oleks see, kui sulle tehakse koolitus ja sa saad aru, et inimväärikuse põhimõttest tulenevalt ei saa sa teise inimese andmetes niimoodi surfata, isegi kui andmebaas seda võimaldab. Tegelikult peaksid olema väga konkreetsed kahjunõuded riigi vastu, sest mina olen oma andmed riigile usaldanud. Meil on digiriik ja digiriigi usaldusväärsus põhineb sellel, et minu andmed on kaitstud. Täna tuleb aga paari päringu peale välja, et minu kõige intiimsemad terviseandmed, kus ma pean rääkima oma muredest, mis mul töötab ja mis ei tööta, millised haigused ma olen saanud ja kuidas mul vaimse tervisega on, on kättesaadavad. Nüüd ütleb riik, et see pole tegelikult hullu ja enamasti saame ikkagi päringuid põhjendada.

Kui te vaatate jällegi selgitust, siis see on "seotud politseiliste ülesannetega", aga politsei ülesanne on muuhulgas ka öösel ringi käia ja vaadata, et keegi ei kakleks. See, et ma täidan politseilisi ülesandeid, ei tähenda, et mul on õigus saada ligipääsu teise inimese terviseandmetele. Ma loodan väga, et Karmen Joller tuleb varjust välja ja tagab meile mingil moel selle, et meie terviseandmed on kaitstud. See ei ole lihtsalt siseministeeriumi vastutus. Mina tahan ikkagi usaldada oma arsti ja talle tõtt rääkida. Ma tahan veenduda ja uskuda, et minu andmed ei leki arsti käest lihtsalt niisama politseile, sellepärast et ta on politsei.

Selle kohta öeldakse, et lootus sureb viimasena.

Ma saan aru, et see on naiivne, aga tegelikult on probleem praegu selles, et augusti alguses, kui kõik on puhkusel, loodetakse nägu puhtaks pesta sellest, et sinu kõige isiklikumaid andmeid sai vaadata suhteliselt lihtsa päringuga. Hea riik hoolitseks selle eest, et selliseid asju enam kunagi ei juhtuks. Peaks olema kriminaalmenetlus ja kohtumäärus, alles siis saate vaadata, mis mul viga on, mitte nii, et surfate lihtsalt huvist.

Eks me vaatame, mis selle metoodikaga nüüd saab. Kindlasti on seal kits kärneriks olukord, kus inimene teeb patu ja siis kontrollib iseennast, aga välist kontrolli on siin hädasti vaja. Mina ei saa aru, kuidas arstide eest vastutav minister saab vaikida olukorras, kus arstidele antud andmed jõuavad politseile ilma seadusliku aluseta.

Kuidas saab nii olla, et ma pean minema arsti juurde ja ütlema, et mul on probleem narkootikumide, alkoholi või mis iganes muu psühholoogilise murega ning ma ei tunne ennast kindlalt ning järgmisel hetkel kellegi politseinikust sõber ütleb, et kuna ta on politseinik, siis ta küsib, ja kõik see lugu tuleb välja. Kuidas saab siis eeldada, et inimene arstile järgmisel korral ei valeta?