Olen oma ajakirjanikutöö kõrvalt ka meediaõpetaja Kadrina keskkoolis, kokku on mul meediaalast pedagoogistaaži 40 aasta ringis. Minu meediakursusel õpivad praegu 11. klassi noored. Kursuse lõputöö on läbi aastate olnud intervjuu kuulsuse ehk prominendiga. Ükskõik kellega, õppur valib ise. Kas president või suunamudija, sportlane või lavatäht, kirjanik, tohter või poliitik, sadu võimalusi.

Mu täitsa tavalistest maanoortest õpilased peavadki just ise välja valima ja ise üles otsima kuulsa, tuntud inimese. Nad peavad temaga ise päriselt kokku saama ja silmast silma intervjuu tegema. Tean, et nutipõhiselt suhtleva põlvkonna jaoks on reaalse võõra inimesega reaalselt suhtlemine eneseületus, aga hakkama saadakse. Pealegi võib prominendi leidmisest, temaga kohtumisest ja tunnikesest jutlemisest võrsuv kogemus anda õppetunni kogu eluks. Mu õppurid on takkajärgi rääkinud, kuidas nende julgus ja eneseusk kasvasid ning suhtlemisoskus paranes ja arenes.

Paraku toob maanoorte suhtlemine peaasjalikult pealinna prominentidega kaasa ka kurbi kogemusi. Peamiselt pikalt saatmist, intervjuust keeldumist. Ja tulebki nii minul õpetajana kui ka õppuril intervjuu palujana vahetevahel vaid käsi laiutada. Imestame, kui lihtne on tihti intervjuusid andval kuulsusel "ei" ütlemine, kui tegemist on intervjuuga võõrale noorele inimesele. Pealegi, kui tegemist on sellise intervjuuga, mis kusagil ei ilmu ja seega kuulsusele kuulsust ei lisa.

Kõige enam on noori pikalt saatnud kuulsad suunamudijad, just need, kes oma sotsiaalmeedias kuulutavad tihti, kui väga noor põlvkond oma rõõmude ja muredega neile korda läheb. Aga reaalseks kolmveerandtunniseks suhtluseks nad aega ei leia. Hämmastav.

Teisena panen noortega suhtlemisest loobujate ritta poliitikud. Järgnevad sportlased ja popkultuuri staarid. Neist kõigiga on Kadrina noortel negatiivseid kogemusi. Loomulikult on noortele vajalik kogemus ka see, kuidas käituda äraütlemise korral. Ja kuidas suhtuda tulevikus kuulsusesse, kes jutlustab küll noortest ja nendest hoolimisest, aga tegelikult noortega suhtlemiseks aega ei leia.

Mind kui ajakirjanikku ajab selle asja juures eriti tigedaks just prominentide kahepalgelisus. Olen nimelt veendunud, et kui pirtsakale prominendile esitaksin intervjuusoovi mina ise, siis saaksin selle soovitud intervjuu kätte. Aga noor ei saa, sest temale intervjuu andmine pole prominendi jaoks kasulik. Järelikult on mõnigi prominent ülimalt silmakirjalik, väites, et ta hoolib noortest. Häbi!

Õnneks leidub palju kiiduväärseidki kogemusi. Poliitikutest saab suure plussi Jüri Ratas, kes paukselt intervjuusooviga noort inimest Toompeal võõrustas. Häid elamusi on pakkunud Kaido Höövelson. Muusikutest saavad kiita Mari Jürjens ja Säm, kirjanikest Lauri Räpp ja Andrus Kivirähk. Lisaks meelelahutaja Kristjan Jõekalda ning autogrammikütt Siim Juhkam. Alati on kindla peale minek Rakvere Teater ning selle staarid Üllar Saaremäe, Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer.

Kõigi nende kuulsustega kohtumiste järel on noored särasilmselt tunnis rääkinud, kui toredad, sõbralikud ja soojad on tegelikult olnud kuulsad inimesed. Kui lahkelt ja siiralt nad suhtlevad.

Kõigest sellest rääkides ja kuuldes meenub mulle tihti aasta 1981. Siis, enam kui neli kümnendit tagasi, andis mulle, tundmatule ajakirjanikuhakatisele, intervjuu tõeline staar. Nimelt Tartu Muusikapäevade publiku lemmik Urmas Alender. Tema, ise Suur Alender, noorte iidol. Progeroki staar ja folkroki pisarakiskuja Alender ise kutsus mind peale kontserti lausa oma garderoobi. Suitsetas selle siniseks, avas mulle artistihinge salasopid. Rääkis nii paeluvalt, et see on praeguseni meeles.

Siis sain aru, milline on suure kuulsa inimese suur lummus. Miks see on tuhat korda paeluvam kui väikese kuulsa inimese suur upsakus. Ju saavad seda kogeda oma kuulsusi jahtides ka nüüdsed koolinoored.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.