Kliimaseaduse loojad lubasid Eesti elu põhimõtteliselt muutvat seaduseelnõud, mis paneb meid teistmoodi elama ja mõtlema. Kui ma nüüd seadusekavandit loen, seal on sõnavahtu, millega korratakse üle asju, mida me kõik juba teame. Me ju teame, et loodusressursse tuleb paremini väärindada, elama peab säästlikumalt ja uued puhtad tehnoloogiad on alati teretulnud, kui nad on odavad ja kättesaadavad. Kuidas teie seda teksti vaatate?

No seda teksti saabki vaadata mitmest nurgast.  Uus valitsus on kuulutanud välja uued prioriteedid ja kui seda eelnõu lugeda, tekib nende prioriteetidega karjuv vastuolu. Selle eelnõu mõjuanalüüs on väga primitiivne, aga kui vaadata, mis on toimunud teistes riikides, siis Eesti konkurentsivõime igal juhul langeb. Aga meile ometigi äsja lubati konkurentsi tõstmist! 

Kliimaseaduse eelnõust selgus hoopis, et bürokraatia vohamisele aidatakse kõvasti kaasa, lisaks planeeritakse tohutult raiskavaid investeeringuid. Seaduses väljapakutu rakendamisega igal juhul Eesti inimeste elu kallineb.

Kliimaseadust on ju õigustatud uue majandusvisioonina, mitte midagi sellist me siit ei leia. Me lihtsalt leiame niisuguseid veidraid paragrahve, kus näiteks ettevõtjatele antakse õigus teha koos ministeeriumiga teekaarti või muid asju. Aasta on tehtud tööd, lootus oli, et see nii-öelda rohemajanduse visioon saab konkretiseeritud. Aga seda kõike ei ole.

Kui valitsus tahab Eesti majanduse seisu, riigi rahandust ja julgeolekut parandada, siis selle seadusega pole küll midagi peale hakata. See ju süvendab hoopis enneolematut ebakindlust. Seda ebakindlust on tunda saanud riigid, mis liiguvad meist nendes asjades nii-öelda eespool.

Paratamatult peame vaatama, mis maailmas toimub – fossiilsete kütuste tarbimine kasvab ja CO2 õhku paiskamine suureneb. Kas me tõesti arvame, kui meie oma viimase väikese pallikese väljakule lööme, siis saab kliimaküsimustes planeedil kõik korda?  

Tegelikkuses ÜRO kliimapaneel, kogu see kliimamuutuste vastu võitlemise korraldus paratamatult hakkab jõudma suurde kriisi. 28 riigijuhtide kliimakokkusaamist ei ole ju toonud tegelikult tulemusi, kasvuhoonegaaside õhku paiskamine ju kasvab vähemalt 2050 aastani.

Ja siis püütakse ÜRO-s peale suruda alternatiivset tõde, millel ei ole reaalse eluga pistmist. Sellise poliitilise teadusega on võib-olla veel võimalik jätkata viis aastat. Varsti kujuneb samasugune olukord nagu ÜRO julgeolekunõukogus, mis on tegelikult loodud ju sõdade ärahoidmiseks ja konfliktide lahendamiseks, aga julgeolekunõukogul pole nendes asjades enam mingit mõju.

Kliimaseaduse seletuskiri on ülimalt kahetsusväärne, see on sõnasalat, kus propagandistlikke väiteid esitatakse lõplike teaduslike tõdede pähe. Mina lootsin naivistina, et kliimaministeeriumi targad inimesed suudavad mujal maailmas toimuvat ratsionaalselt analüüsida.

Ja kujundada Eesti selged vaated, nii nagu me julgeolekus oleme teinud. Me vaatame kõiki maailma sõjalisi konflikte ja vastaseise läbi oma kindla Eesti prisma, sama peaks olema ka kliimaenergeetika valdkonnas.

Euroopas on ka asjad muutumas. Uus Euroopa Komisjoni president sai ametisse, ta pidi kinnitama, et rohekurss jätkub.  Aga lähema kolme–viie aasta jooksul reaalsus toob siia korrektiivid. Võib-olla annab punnitada näo säilitamise nimel ka mõni aasta kauem. Euroopa konkurentsivõime on ju eraldi jutt, seda on rohepööre ilmselgelt kahjustanud.

Teie küsimuse juurde tagasi tulles – seaduse teksti võib alati vaadata paragrahvi kaupa läbi. Ma soovitaks tellida mingilt heliloojalt sinna muusika peale. See on nii sisutühi ja õigusliku käekirjana väga naljakas.  

Eelnõus on ka kirjas konkreetsed eesmärgid, mida me peame täitma. Mida toob endaga kaasa protsendiliste kliimaeesmärkide seadusesse raiumine? Näiteks kui seadustada mingid valdkonna süsinikukärped?

Ma oskan öelda, milleks protsendid pannakse, sellega luuakse uus risk. Ma ei nimetataks sellist tegevust süvariigiks, aga suvariigiks. Me ju ei tea, kuidas neid ilusaid asju seal tõlgendada saab või annab.

Me juba näeme seda suvariiki, näiteks kas mingi keskkonnaluba antakse või mitte. Ühesõnaga õigusriik muutub suvariigiks, aga arvan, et Eestis on piisavalt palju advokaate, kes selle läbi ekseldavad ja sellel kõigel juhtuda ei lase.   

Ma ise panin tähele sama asja rakendusättetes, kus paragrahv 53 ütleb, et "kliimaministeerium selgitab koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja rahandusministeeriumiga 2027. aasta 1. jaanuariks välja, millistel majandusmeetmetel on kliima- ja keskkonnaeesmärkidega võrreldes vastassuunaline mõju, et nende kasutamine lõpetada hiljemalt aastaks 2035". Paratamatult on inimene juba läbi oma olemasolu CO2 emiteerija, aga kui ta juhuslikult tegeleb näiteks suure piimakarja pidamisega, mis on sadu või tuhandeid kordi suurema CO jalajäljega? Milline ametnik ütleb, et paneme sellele tegevusele piiri? Kuidas tehakse valikuid?  

Võtame seda praegu läbi huumoriprisma.  Mul jäi ka silm peale sellele paragrahvile, see on nagu mingi salajane riigipöördekatse. Ministeeriumid võivad ju teha selle alusel kõike ja anda sellele seadusejõud. Seal tuleb ju mängu veel nii-öelda sõltumatu kliimanõukogu. See tundub riigipöörde paragrahvina läbi  huumoriprisma. Nii võib jõuda absurdi, haiglate kinnipanek aitab ka süsiniku jalajälge vähendada…

Tõsiselt rääkidas, kogu teksti on kokku pannud kavalad nupumehed, kes on säärased ebamäärased laialt tõlgendatavad paragrahvid segiläbi ladunud konkreetsemate asjadega, näiteks paneme põlevkivijaamad kinni või toome tänavatele ainult elektritaksod.

Põlevkivi kasutamine elektri- või õlitootmiseks ei arvesta absoluutselt maailma kütuste kasutamise prognoosiga. Ma juba märkisin, et kuni 2050. aastani fossiilsete kütuste kasutamine kasvab. 

Eestil on olnud tehnoloogia, mis suudab toota kohalikust toorainest kütust. Võib öelda jah, et meil on põlevkivilube praegu ette palju antud ja neid saab kasutada veel mitukümmend aastat. 

Aga miks printsiibis me üldse peaksime keelame selle valdkonna ära? Meil on Eestis kolm ettevõtet, kes sellega tegelevad, meil on Tallinna Tehnikaülikoolis palju teadlasi, me aga lihtsalt lõpetame ära selle. Ja oleme veel üle selle õnnelikud? Kellele me seda niiöelda edulugu ette kanname?

Kusjuures oleks mingi alternatiiv, nagu hobuste asemel tulid autod, või tuli revolutsioon läbi interneti ja mobiilsete tehnoloogiate. Aga oleme olukorras, kus kõik need pakutavad tehnoloogiad on pooletoobilised.

Meie keelajad kirjutavad, et nad päästavad maailma. No vabandust, Norra, Kanada, Lähis-Ida, isegi USA, vaatamata Bideni jutule, kogu aeg jätkavad investeeringuid. Donald Trump lubab veel suuremas mahus fossiilsetesse kütuste hankimisse investeerida. Meie aga keelame ära. Mis asi see on? Miks me seda teeme, ma tahaks sellest aru saada.

Kui põlevkivi kaevandamine on majanduslikult mõttetu siis sureb see ju nagunii iseenesest välja. Ma ütlen veelkord – keegi ei kujuta täna reaalselt maailma ette ilma fossiilsete kütusteta.

Praegu ka võimul olevate parteide kõneisikute väljaütlemisi kuulates tekib tunne, et nad on kas rumalad või vist ära ostetud. Räägivad rohemajandusest, kuid suuri projekte pole ette näidata. Juba viies minister jutustab magnetite tootmise tehasest Narvas.  

Mujal Euroopas on suured roheprojektid läbi viidud meeletute riigitoetustega, meie sada miljonit EISA raha on selle kõrval kahvatu. Ja siis sokutatakse ajakirjandusse lugu, et üks Hollandi mees tuli Pärnusse suurt tehast planeerima. Midagi konkreetset aga ette näidata ei ole.

Te pole energeetika valdkonna suhtes oma ülikriitilist meelt kaotanud?

Iga samm, mis kliimaministeeriumist või Eleringist tuleb, annab veenva kinnituse – me oleme praegu Eesti energeetikaga pankrotikursil. Igasugune energeetika algab energiajulgeoleku ankurkriteeriumide fikseerimisest. See on ankurkriteerium, kui me tahame olla iseseisev riik, siis peab meil olema juhitavaid võimusi tipukoormusest pluss 10 protsenti.

Kõik need Eleringi tegevused, viimane nädalal saime teada näiteks bilansitasude tulekust, need kõik on tegelikult ju mingisugused kiirabid, millega püüame olukorda kontrolli all hoida. Iga sammuga aga eemaldume julgeolekuvarustuse ankurkriteeriumitest  järjest kaugemale.

Ja kõik on ümberringi vait. Sest muidu öeldakse, et tahad jälle hakata põlevkiviga tossutama või? Muuseas ütlen kohe ära, et ei taha.

Aga vaja on fikseerida meie julgeolekuvarustuskindlus, me peame suutma prognoosida oma elektrihinna taset, sest see on meie konkurentsivõime üks nurgakivi. Näiteks on seletuskirjas tabel, kus lubame ehitada gaasijaamu. Meile püütakse selgitada, et elektri hind saab olema õudsalt odav. See on täiesti vale.

Sest elektri hind sellise plaani järgi nagu meile pakutakse, taastuvenergia koos reservjaamadega, lisaks veel salvestusvõimalused – selle elektri hind saab olema väga kallis. Seda isegi ütles juba OECD 2018.

Loomulikult toimub selle osas tohutu ähmastamine ja hämamine. Eesti konkurentsivõime perspektiiv on vilets, et see nõuab eraldi jällegi maha istumist ja ausalt rääkimist. Ka keskkonnanõuete osas peame vaatama ka nendesse tehnoloogiatele ausalt otsa.

Kui me endale paneme tuuliku- või päiksepargi – ega see ei tähenda, et globaalne kasvuhoonegaasi õhku paiskamine jääb olemata. Eestis jääb küll väiksemaks, aga arvestades teisi komponente, siis tegelik keskkonnamõju peidetakse ära.

Jutt, et taastuvenergia on kõige odavam, on täielik jama. Taastuvenergias tuleb arvesse võtta kogu kulu. Esmalt, sisendite hind energia tootmiseks (inglise keeles kasutatakse terminit energy return on investment), igaüks võib vaadata, et see näitaja on tuule- ja päikeseenergial niivõrd madal, et need pole jätkusuutlikud.

Lisaks on tuule ja päikeseenergia ebausaldusväärsed – see toob kaasa väga suured kulud reservvõimsuste, pikaajaliste salvestuste ning infrastruktuuri investeeringute näol. Need kõik tuleb arvestada tuule- ja päikeseenergia hinda. Lisaks nende elutsükkel on oluliselt lühem.

Kui kõik need tegurid süsteemianalüüsis kokku lüüa, siis selgub lihtne tõde, mida ka OECD on kinnitanud – tuule- ja päikeseenergia on kõige kallimad variandid elektri tootmiseks. Ja mida rohkem elektrisüsteemi neid allikaid liita, seda kallimaks see läheb.

Mida toob aga kallis elekter majandusele, ettevõttele? See on antihumaanne ja ka majandusarengu vastane tegevus.

Lahendusi on tegelikult kaks, kas investeerida teaduse- ja arendustegevusse, et lõpuks tekiks energiarevolutsioon. Seniks kuni seda pole, tuleb investeerida olemasolevasse võimustesse, et muuta neid puhtamaks ja efektiivsemaks.

Just sel teemal tuleks korraldada riiklikud kursused ja hakata seda selgitama ka Brüsselis.

Energiajulgeolek ja varustuskindlus peavad alati olema esikohal. Kui elekter on usaldusväärne ja taskukohane, alles siis saab minimeerida keskkonna- ja kliimamõju. Kliimaministeerium ja Elering aga toimetavad tagurpidi, igasuguse energia puhul tuleb vaadata kogu väärtusahelat, mitte ühte komponenti selles ahelas.

Aga meil on ju paragrahv 21 eelnõus, kus on kirjas, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks suurendatakse energiatõhusust kõikides energiaahela etappides alates energiatootmisest kuni lõpptarbimiseni?

Nagu ütlesin, tuule- ja päikeseenergia on kõige madalamad energiatootmise efektiivsusega tehnoloogiad. Miks me investeerime tehnoloogiatesse, mille tootmisefektiivsus on madal? Sellele keegi ei vasta.

Kliimaseaduse seletuskirjas on salvestuslahenduseks hüdropumpjaam Paldiskis. Aga selle tootmisefektiivsus on ju veel madalam, et me kulutame rohkem energiat, et saada kasulikku energiat. Kliimaseaduses peaks olema kirjas, et meil on vaja mingisugust pidevat ausat ja erapooletut tehnoloogiaseiret, mis valiks tehnoloogiat, mis on pikaajaliselt Eestile mõistlik ja jõukohane.

Praegu surutakse peale miljardilisi investeeringuid tehnoloogiale, millel ei ole mitte mingisugust pikaajalist perspektiivi. Toome järgmise näite. Seletuskirjas pakuti ka gaasijaama ehitamist. Läheme importkütuse peale, mille kasvuhoonegaasi mõju kogu maailmale on sama, mis kohalikul kütusel on. Miks me seda teeme?

Selleks, et meid lollitada, kirjutatakse sinna veel lause, et vaat kunagi tulevikus, ja seda isegi ma olen kuulnud Eesti Energia juhtide suust, hakkame kasutama vesinikku. Vesinikuenergia tootmise efektiivsus on selline, et see ei ole isegi plussis. Aga targad valitsuses kirjutavad alla paberitele, kus vesinikutehnoloogia jaoks jagatakse kümneid ja kümneid miljoneid eurosid. Ja kõik on rahul, eriti raha saavad ettevõtted.

Mina ei tea, kes seda energeetikat täna Eestis lobistab. Loomulikult on tuuleenergiafirmad huvitatud osapoolteks, et saada endale soodsad tingimused tulevikuks, aga neid ei huvita energiajulgeolek ja varustuskindlus. Aga nii on ka mujal maailmas. Minge rääkige saksa ettevõtjatega või rääkige taanlastega. See on ju suur ja mõjukas kliimatööstuskompleks.

Kas eelnõus oleks pidanud kirjas olema ka mingid arvutused, palju raha kliimaseaduse rakendamine nõuab? Kui palju elu Eestis kallimaks või odavamaks läheb?

Ja, ma vaatasin seda. Vaatasin mõjuanalüüsi osa, seal tehakse küll viiteid mingitele tellitud uuringutele. Mõjuanalüüs pealiskaudsus on nii suur, et ma laseks need inimesed lahti. Seal ei ole ju mitte ühegi korralikku analüüsi tervikuna. Ääremärkusena – ka Euroopa Liit, kliimaneutraalsuse tähtaegu paika pannes, ei teinud mingit mõjuanalüüsi. See oli samasugune poliitideoloogiline tekst.

Aga muidugi peaks olema korralik mõjuanalüüs, näiteks esitatakse korralik energeetikaplaan, kus me näeme kõiki energeetika osiseid tervikuna.

Mulle jättis seletuskiri lausa arrogantse mulje. Uus kliimaminister räägib koos oma ametnikega ka ju arrogantselt. Nad ju räägivad avalikkusega nagu me oleks mingid lollpead, kes õigesti asjadest aru ei saa. Pekstakse lihtsalt oma jutupunkte.

Kliimaseadus oligi ju poliitikutele hea lubadusi pungil laev, millel sai pikalt purjetada. Looduskaitsjad ja rohelisemalt mõtlevad inimesed on ka vihased ning pettunud. Kokku sai joonistatud asi millel väga suurt mõju meie elule ei ole, kui see vastu võetakse. Tegelikult on osa poliitikuid kasutanud kliimaärevust ära?

Kliimaärevus on asi, mis tekkis läänes juba seitsmekümnendatel aastatel, küll kardeti kliima jahenemist, nüüd siis ollakse hirmul soojenemise pärast. Poliitilistel kaalutlustel võttis selle miskipärast omaks ka Reformierakond, mis on kummaline, sest kliimaärevuse levitajad on sügavalt vasakpoolsed, tihti marksistlike juurtega.

Kliimatemaatikat peame adresseerima, aga külma rahu ja kaine mõistusega. Mina kliimaseaduse aruteludes ja rännakutes ei ole osalenud, ma olen ettevõtjatelt kuulnud, et seal objektiivset tervikpilti ei kujunenud. See oli tegelikult piinlik šõu, kõik need avalikud rännakud ja arutelud. 

Need inimesed, kes usuvad, et maailm saab kohe otsa ja kes ootasid radikaalseid otsuseid, neil on ka pettumus. Aga hirme oleks saanud ju maandada, kui me oleks need küsimused sisuliselt ette võtnud.

Meil ja mujal Euroopas on olnud mastaapsed soovmõtlemised, mistõttu lõhe reaalsusega on kasvanud liiga suureks, nägime seda mis juhtus kevadel põllumeeste protestidega. Aga varsti me näeme proteste autotööstuses, energeetikas, kus samamoodi jätkata ei saa. Elektri hind on Euroopas kordades kallim kui Ameerika Ühendriikides.

Aga seadus annab nüüd lisavõimaluse pöörduda kohtusse paremini inimestel, kes viitavad sellele, et näiteks uus põlevkiviõlitehas vähendab praeguste ja tulevaste noorte võimalusi elada puhtal ja liigirikkal planeedil. On isegi esitatud arvutusi kui palju inimesi konkreetselt see tehas oma elutsükli jooksul ära tapab. Annab kliimaseadus advokaatidele ja rohelistele juristidele väga suure tööpõllu?

Muidugi. See on eraldi tööstusturu- ja justiitsaktivsim, mis on läinud väga professionaalseks. Kliimaseadus tekitab lõksu, see on tegelikult juba ka Euroopa rohelises kokkuleppes, kus seotakse majanduslikud, poliitilised, ökoloogilised, mis iganes eesmärgid õigusriigi põhimõttega. See on nagu pantvangi võtmine.

Me võiksime ju ka seadussesse kirjutada, et majandus peab kasvama iga aasta viis protsenti ja kui ei kasva, siis saame kohtusse minna. No mingis mõttes on sama olukord ka kliimaseadusesse kirjutatud eesmärkidega.

Kliimaseaduse seletuskirjas viidatakse ka sellele õnnetule Saksa konstitutsioonikohtu otsusele ja Euroopa Inimõiguste Kohtu ühele otsusele, mille muideks Šveitsi parlament saatis kuu peale. Kohtunikud ei süvene, nad on pinnapealsed ja lähevad selle ebareaalsuse utoopiaga kaasa. Aga kunagi saabub tõetund.

Kui teie oleksite praegu Eestis kliimaminister, siis teie kriitikat kuulates,  viskaksite ilmselt eelnõu kohe prügikasti?

Selle eelnõuga ei ole midagi teha, sest valitsus peaks oma deklareeritud prioriteete nüüd sisuliselt täitma. Kui valitsus läheb seda teed, et nad lihtsalt külma näoga kliimaseaduse läbi suruvad, siis ütleme, palju õnne, Urmas Reinsalu.

Suvalise maapoe juures inimesed tulevad, räägivad nendest teemadest ja ütlevad, et sellised asjad ei ole lihtsalt võimalikud.

Valitsus peaks keskenduma oma prioriteetidele, rahandusminister Jürgen Ligi lubas rahanduse korda teha. Ta ütles, et plaan on kaks kolmandikku kärpeid, üks kolmandik tulusid. Ei ole mingisugust erakorralist olukorda, et tema valemit ei rakendata.

Ja esimesed kärpekohad on ju jälle näha – kliimanõukogud, lõputud aruanded ja ministeeriumide süsinikujälje iga-aastased hindamised. Need võib rahus tegemata jätta.