"Ma ei tea, kas ma tohin." Seda lauset kuulen tehisarukoolitustel üha uuesti. Harvem ütleb õpetaja: "Ma ei oska." Veel sagedamini küsib ta, kas õpilase andmed on kaitstud ja kuidas hinnata, kas tehisaru vastus on usaldusväärne. Need on vastutustundliku täiskasvanu küsimused.

Margit Sutrop kirjutas ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris, et TI-hüpe vajab hariduslikku tarkust ning et suurimad riskid peituvad meie valikutes ja kasutamise viisis. Tal on õigus, kuid hariduslik tarkus saab klassiruumis tekkida alles siis, kui õpetajal on võimalik seda rakendada. Just selles näen ma praegu ühte suurimat väljakutset, haridusliku tarkuse tegelik proovikivi on õpetaja igapäevane otsus.

Margit Sutrop toob välja kõneka erinevuse: 90 protsenti gümnasistidest on tehisaru juba kasutanud. 47 protsenti õpetajatest ei ole. Seda lõhet on lihtne seletada oskuste puudumisega. Minu kogemus õpetajate ja teiste spetsialistide koolitajana näitab aga, et küsimus ei ole ainult oskustes.

Tehisaruga töö alustamiseks peab inimene saama vastuse neljale küsimusele: kas ma tohin, kas ma oskan, kas tasub ja kas ma julgen?

Oskusi saab õpetada. Saab näidata, kuidas sõnastata paremat päringut, kontrollida allikaid või kasutada tehisaru materjalide koostamisel. Palju keerulisem on tegutseda siis, kui esimene küsimus "kas ma tohin?" on vastuseta. Kas õpilase töö võib tehisaru aknasse sisestada? Milliseid andmeid ei tohi sinna kunagi panna? Milliseid tööriistu koolis lubatakse kasutada? Kes vastutab, kui tehisaru annab vale või kallutatud vastuse?

Kui nendele küsimustele puudub selge vastus, on õpetajal kaks halba võimalust. Ta võib tehisaru kasutamist vältida või hakata seda kasutama omal käel, teadmata täpselt, kus jooksevad piirid. Kumbki ei loo head pinnast kriitiliseks ja teadlikuks kasutamiseks.

Sellepärast ei piisa sellest, kui ütleme õpetajale, et ta peab tehisaru tundma õppima. Organisatsioon peab looma ka tingimused, milles õppimine on turvaline ja võimalik.

Kolmas küsimus "kas tasub?" viib meid kõige lähemale sellele, mida Sutrop nimetab hariduslikuks tarkuseks. Saame küsida, et miks me seda üldse teeme. Kas tehisaru kasutamine aitab õppida? Kas see säästab õpetaja aega? Kas see toetab õpilase mõtlemist või loob vaid õppimise näivuse? Just selles on õpetaja roll asendamatu.

Üks Sutropi oluline mure on, et tehisaru võib tekitada õppimise mulje ilma tegeliku mõistmiseta. Keegi peab suutma seda erinevust märgata. See saab olla õpetaja, temal on teadmised õppija varasemast tasemest, arengust, tugevustest, raskustest ja sellest, kuidas ta tavaliselt mõtleb ja ennast väljendab.

Seda kogemuslikku tarkust nimetatakse vaiketeadmiseks. See on tunnetus, mis eristab tõelise arusaamise näivusest. Kogenud õpetaja märkab, kui õpilase töö ei vasta tema tavapärasele stiilile või kui näiliselt korrektse vastuse taga puudub tegelik arusaamine.

Tehisaru võib õpetajat selles töös toetada, kuid tal ei ole pikaajalist suhet konkreetse õpilase ja klassiga. Seetõttu ei tohiks tehnoloogia kasutuselevõtt vähendada õpetaja otsustusruumi.

Jõuame neljanda küsimuseni: kas ma julgen? Julgus tekib, kui on võimalus proovida, kontrollida, kahelda ja eksida nii, et see ei too kaasa hukkamõistu. Ma näen koolitustel korduvalt, kuidas inimese suhe tehisaruga muutub mõne tunni jooksul. Õpetaja, kes alustab koolitust küsimusega "Kas ma üldse tohin?", kirjutab päeva lõpus tagasisideks: "Nüüd ma julgen!" Sel hetkel algab teadlik ja kriitiline kasutamine, mida Sutrop haridusliku tarkusena kirjeldab.

Mida see meilt praktikas nõuab? Ootamine on läbi, õpilased juba kasutavad tehisaru ja sageli üksinda. Seetõttu vajame koolides rohkem kui uusi tööriistu ja üksikuid koolitusi. Vaja on selgeid, inimlikus keeles sõnastatud kokkuleppeid selle kohta, mida võib teha, mida ei või teha ja milliseid andmeid ei tohi tehisarusüsteemidesse sisestada. Õpetaja peab teadma, millised põhimõtted kehtivad tema koolis ja kelle poole pöörduda, kui vastus ei ole selge.

Samuti on vaja võimalust tehisaru koos kolleegidega turvaliselt katsetada, eksida ja eetikast avameelselt rääkida. Nii saavad õpetajad teha põhjendatud valikuid. Seega, tarkust ja julgust tuleb ehitada käsikäes.

Kui ootame õpetajalt kriitilist ja väärtuspõhist tehisaru kasutamist, peame looma talle vajalikud tingimused, milles selline otsustamine on võimalik. Muidu jääb hariduslik tarkus heaks põhimõtteks, mis klassiruumi uksest sisse ei jõua.