Tööl alustan kirjade läbilappamise ja vastuste kirjutamisega. Tänan mõttes õnne, et töötan Eesti kohta suures omavalitsuses - väikevaldadel pole raha, et internetikanalitele maksta, nende kodulehtedelt info otsimine võtab igalt kodanikult tunde ning sellepärast on telefoniliinid vihastest kõnedest punased. Aga no mis nemad sinna teha saavad, et nad väikesed on?

Ise olen ammu kõik võimalikud teenused Google'i alla kolinud. Suur firma, saab hakkama. Maksab ja higistab. Väikesed konkurendid püsivad paari hullu fänni toel või on ammu koli kokku pakkinud.

Kõike muidugi Google'ist ei saa. Lõunapausil otsin nädalavahetuseks bussipileteid Tallinna, leht avaneb pool minutit. Parem ikka kui raudteel, seal läheks mitu. Tahaks koos sõbraga Artises mõnd head Prantsuse filmi vaadata, aga väärtfilmikino leht avaneb nii kaua, et enne lõpeb lõuna. Lähme siis Vurtsuvee Platsi, Hollywood on ikka parem kui mitte midagi.

Tööülesanded enamasti internetis kahlamist ei nõua, kuid mõnikord siiski. Ühe autasustamise jaoks peaks paari õpetaja elulood koostama. Otsin koolide kodulehed üles, panen laadima ja lähen kohvile. Pool tundi hiljem olen tagasi, lehed ikka veel vaikselt tiksuvad. Kust peaks kool selle raha võtma, et internetti pääsemise eest maksta? Inimeselt endalt ka küsida ei saa, kuni ametlikku teadet pole. Löön käega, panen brauseri kinni ja teen mõned telefonikõned. Eks kuulujuttudega kogutud info on muidugi lünklik ja ebakindel, aga tänapäeval on kõik sellega harjunud.

Oma viga ka, et veebis tööd teha tahan - kui ma seal pornot vahiks või veebimänge klõpsiks, poleks probleemi. Kus jäme rahavool, sinna mõõdetakse ka jämedam toru.

Varsti tulevad valimised. Õhtul kodus vaatan, mis erakonnad siis ka lubavad. Reformil rahapuudust pole, nende lehte näen, Keskerakonna arved maksab Tallinn. Sotsidega on lugu kesisem, koduleht avaneb pool tundi. Kui meil ka mõni pisem partei leidub, siis nendest ei saa keegi iial teada. Plangu peale plakateid ju kleebitakse, aga kes neid jälgib ja palju nad sedagi teha jõuavad? Tulemusi näeme valimistel.

***

Meie igapäevaelu sõltub väga suurel määral infost, mida me igalt poolt kogume. Selle järgi langetame oma otsuseid. Kui meile millestki ei räägita, siis me seda ka ei vali.

Millist infot me saame, sõltub omakorda sellest, kas infokanalid on neutraalsed. Kui ajaleht ei ole neutraalne, kuuleme üksnes kodumaa marsist võidult võidule või sellest, kui halvasti kõik on. Kui telefonifirma ei ole neutraalne, mõned inimesed lihtsalt ei saagi helistada. Kui internet ei ole neutraalne, kostab selle hääl, kes rohkem maksab. Nii lihtne see ongi.

"Võrguneutraalsus" on sõna, mis suurele osale inimestest midagi ei ütle. Neid lihtsalt ei huvita asjad, mis kõlavad keeruliselt. Keerulisi sõnu on veel, näiteks "ajakirjandusvabadus". Keeruliste sõnade taga on lihtsad asjad, millest oskame puudust tunda siis, kui need meilt ära võetakse.

Võrguneutraalsuse peale ihuvad hammast telekomifirmad mitte üksnes kaugel Ameerikas, vaid ka Eestis, "meie enda" telekahed ja elisad. On aeg hakata huvi tundma, millest me ilma võime jääda.

* Võrguneutraalsus (ka interneti neutraalsus) on põhimõte, mille kohaselt ei tohiks internetiteenuste pakkujad ja riigid kehtestada piiranguid tarbijate ligipääsule internetti. Täpsemalt väldib võrguneutraalsus piiranguid sisule, veebisaitidele, platvormidele, võrku ühendatavale riistvarale ning kommunikatsiooniviisidele. (Allikas: Vikipeedia)