Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Märt Väljataga: Kultuurilehe nõukogu on ministeeriumi käsutäitja
Sirbiga ja selle ümber toimuv on tõstnud tähelepanu alla kogu kultuuriajakirjanduse, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga hinnangul peaks SA Kultuurileht nõukogu visandama üldpildi sellest, mis kultuuriajakirjadest saab, kuid selle asemel on nõukogu vaid ministeeriumi käsutäitja.
Avaliku rahastusega toimiva sihtasutuse Kultuurileht alla kuulub 12 väljaannet. Üks nendest on aastal 2002 tegevust alustanud ajakiri Muusika, mis on oma kindla nišiga, kajastades siinses muusikaelus toimuvat klassikast alternatiivelektroonikani, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
Seoses Sirbi muutumisega on Muusika praegu ka ainus väljaanne, mis avaldab kontserdiarvustusi.
Muusika edasine rahastamine on arutusel. Sihtasutuse nõukogus on kõlanud arvamus, et Kultuurilehe töötajate lubatud palgatõus võiks tulla Muusika sulgemise arvelt. Muusikal on aga oma arenguplaanid.
"Meil on käinud eelplaneerimised selleks, et Muusikast saaks ka tellida elektroonilist versiooni. Juba töö liikus sinna poole, sest mitmed SA Kultuurilehe väljaandeid on juba võimalik digitaalselt tellida," rääkis Muusika peatoimetaja Ia Remmel.
"Me pidime ka sinna minema, aga siis tekkisid juba uued küsimused - rahastamise küsimused. Tegelikult me tahtsime ja väga loodame, et digitaalsel kujul saaks Muusikat tellida ja ma arvan, et selle võimaluse avandes ka tellijate arv suureneks," lisas ta.
Kokku on Eestis kultuuriajakirju 20 ringis, mis meie rahvaarvu arvestades on väga hea näitaja. Tiraažid, mis näiteks Sirbi puhul ulatub viie tuhandeni, on Euroopa teiste väljaannete taustal sobivad, kinnitas Euroopa kultuuriväljaandeid ühendava portaali Eurozine näitel Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.
Võrdluseks võib tuua ingliskeelse maailma populaarseima kultuuriväljaande New York Review of Books, mille tiraaž ulatub 110 tuhandeni. Probleemid on samad kõikjal. Nagu ajalugu on näidanud, peavad kõige kauem vastu need, mis püüavad anda laiemat platvormi kirjutajatele.
Nüüd on aga majanduslik kitsikus ja kultuuripoliitline lühinägelikkus seadnud küsimuse alla ka senise avaliku rahastusega toetussüssteemi. Kultuurilehe väljaannete peatoimetajatel on oma ettepanekud.
"Sellised strateegilised otsused, mis kultuuriajakirjadest peaks saama: kas on tähtis, et tulude ja kulude suhe ei oleks nii, et subsideeritakse 2/3, ainult poole ulatuses või võiks see olla 100 protsenti, teha kõik tasuta kättesaadavaks võrgus. Kas tähtis on mingi kvaliteedistandardi hoidmine või laiade lugejahulkadeni jõudmine. Need on iga ajakirja puhul natuke erinevad," rääkis Väljataga.
"Mingisugust üldpilti peaks ju visandama selline institutsioon nagu Kultuurilehe nõukogu, aga see on praegu lihtsalt ministeeriumi käsutäitja. Ta ei koosne sõltumatutest inimestest, vaid kui minister ütleb midagi, et tuleb teha, siis nõukogu tuleb kokku, teeb juhatajale ettepaneku ja see on ilmselge oht meediavabadusele," märkis Väljataga.
Avaliku rahastusega väljaannete kõrval on alati esile kerkinud ka omaalgatuslikke. Oma kindlad toetussüsteemid neil puuduvad, kuid nutikalt ja missioonitundega tehtud väljaanded jäävad ka püsima. Üks viimaste aastate menukamaid - tasuta jagatav Müürileht end peavoolumeediale vastandada ei soovi.
"Müürileht on tegelikult alguse saanud Tartu kodanikumeediana. Küsimus oli selles, et masuajaga Tartu toimetused kuivasid kokku ja tihti Tartusse ei jõutud. Ma arvan, et see sai pigem alguse positiivsest initsiatiivist kajastada ka laiemalt teemasid, mis võib-olla peavoolumeediasse polnud jõudnud," rääkis Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe.
"Ma arvan, et kui me alustasime Müürilehe tegemist ja ka nüüd, pole me end kunagi pidanud konkurentideks või vastanduvaks meediaks, pigem just täiendajaks. Oleme hästi leidnud oma niši, kuhu me hästi sobitume," lisas ta.
Tammemäe leiab, et Müürilehe taolistele väljaannetele oleks abi selgemast korraldusest, kuidas lugejad saaks toetada ka vabameediat. Nii võtab Müürileht näiteks vastu ka tellimusi, ehkki levib edasi tasuta. Helen Tammemäe tõi Müürilehe trumbina välja valdkondadeülesuse, mille on lähtepunktiks võtnud ka Sirbi uus toimetajaskond.
Praegu on märkimisväärne osa Eesti lugejatest Sirbi mõjuväljas, seega toimib Sirp siiski ka teatud ühendava meediumina. Mida toovad kaasa Sirbi sisulised muudatused, seda veel ei tea.
"Kui vaatame üldiselt erinevate väljaannete lugemist, Eesti lugemisharjumuste muutust, siis on näha, et enamik väljaannetest kaotab püsilugejaid ja lugemine muutub vajadus- või teemapõhiseks. Aga kuna Sirbil on üsna lai lugejaskond taga, siis on Sirp olnud kanaliks, mis pole olnud kitsalt kultuuriinimeste endi tegevuse reflekteerimise koht,vaid see, kus kultuuritegijad on saanud tagasisidet lugejalt, kultuuri jälgijalt. Selles mõttes on see olnud oluline reflektsioonikoht, nii et ma kardan, et sellega võib tekkida nüüd probleeme, kui Sirbi sisulised muutused ei vasta lugeja ootustele," rääkis Tartu ülikooli õppejõud Ragne Kõuts-Klemm.
Seoses Sirbi muutumisega on Muusika praegu ka ainus väljaanne, mis avaldab kontserdiarvustusi.
Muusika edasine rahastamine on arutusel. Sihtasutuse nõukogus on kõlanud arvamus, et Kultuurilehe töötajate lubatud palgatõus võiks tulla Muusika sulgemise arvelt. Muusikal on aga oma arenguplaanid.
"Meil on käinud eelplaneerimised selleks, et Muusikast saaks ka tellida elektroonilist versiooni. Juba töö liikus sinna poole, sest mitmed SA Kultuurilehe väljaandeid on juba võimalik digitaalselt tellida," rääkis Muusika peatoimetaja Ia Remmel.
"Me pidime ka sinna minema, aga siis tekkisid juba uued küsimused - rahastamise küsimused. Tegelikult me tahtsime ja väga loodame, et digitaalsel kujul saaks Muusikat tellida ja ma arvan, et selle võimaluse avandes ka tellijate arv suureneks," lisas ta.
Kokku on Eestis kultuuriajakirju 20 ringis, mis meie rahvaarvu arvestades on väga hea näitaja. Tiraažid, mis näiteks Sirbi puhul ulatub viie tuhandeni, on Euroopa teiste väljaannete taustal sobivad, kinnitas Euroopa kultuuriväljaandeid ühendava portaali Eurozine näitel Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.
Võrdluseks võib tuua ingliskeelse maailma populaarseima kultuuriväljaande New York Review of Books, mille tiraaž ulatub 110 tuhandeni. Probleemid on samad kõikjal. Nagu ajalugu on näidanud, peavad kõige kauem vastu need, mis püüavad anda laiemat platvormi kirjutajatele.
Nüüd on aga majanduslik kitsikus ja kultuuripoliitline lühinägelikkus seadnud küsimuse alla ka senise avaliku rahastusega toetussüssteemi. Kultuurilehe väljaannete peatoimetajatel on oma ettepanekud.
"Sellised strateegilised otsused, mis kultuuriajakirjadest peaks saama: kas on tähtis, et tulude ja kulude suhe ei oleks nii, et subsideeritakse 2/3, ainult poole ulatuses või võiks see olla 100 protsenti, teha kõik tasuta kättesaadavaks võrgus. Kas tähtis on mingi kvaliteedistandardi hoidmine või laiade lugejahulkadeni jõudmine. Need on iga ajakirja puhul natuke erinevad," rääkis Väljataga.
"Mingisugust üldpilti peaks ju visandama selline institutsioon nagu Kultuurilehe nõukogu, aga see on praegu lihtsalt ministeeriumi käsutäitja. Ta ei koosne sõltumatutest inimestest, vaid kui minister ütleb midagi, et tuleb teha, siis nõukogu tuleb kokku, teeb juhatajale ettepaneku ja see on ilmselge oht meediavabadusele," märkis Väljataga.
Avaliku rahastusega väljaannete kõrval on alati esile kerkinud ka omaalgatuslikke. Oma kindlad toetussüsteemid neil puuduvad, kuid nutikalt ja missioonitundega tehtud väljaanded jäävad ka püsima. Üks viimaste aastate menukamaid - tasuta jagatav Müürileht end peavoolumeediale vastandada ei soovi.
"Müürileht on tegelikult alguse saanud Tartu kodanikumeediana. Küsimus oli selles, et masuajaga Tartu toimetused kuivasid kokku ja tihti Tartusse ei jõutud. Ma arvan, et see sai pigem alguse positiivsest initsiatiivist kajastada ka laiemalt teemasid, mis võib-olla peavoolumeediasse polnud jõudnud," rääkis Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe.
"Ma arvan, et kui me alustasime Müürilehe tegemist ja ka nüüd, pole me end kunagi pidanud konkurentideks või vastanduvaks meediaks, pigem just täiendajaks. Oleme hästi leidnud oma niši, kuhu me hästi sobitume," lisas ta.
Tammemäe leiab, et Müürilehe taolistele väljaannetele oleks abi selgemast korraldusest, kuidas lugejad saaks toetada ka vabameediat. Nii võtab Müürileht näiteks vastu ka tellimusi, ehkki levib edasi tasuta. Helen Tammemäe tõi Müürilehe trumbina välja valdkondadeülesuse, mille on lähtepunktiks võtnud ka Sirbi uus toimetajaskond.
Praegu on märkimisväärne osa Eesti lugejatest Sirbi mõjuväljas, seega toimib Sirp siiski ka teatud ühendava meediumina. Mida toovad kaasa Sirbi sisulised muudatused, seda veel ei tea.
"Kui vaatame üldiselt erinevate väljaannete lugemist, Eesti lugemisharjumuste muutust, siis on näha, et enamik väljaannetest kaotab püsilugejaid ja lugemine muutub vajadus- või teemapõhiseks. Aga kuna Sirbil on üsna lai lugejaskond taga, siis on Sirp olnud kanaliks, mis pole olnud kitsalt kultuuriinimeste endi tegevuse reflekteerimise koht,vaid see, kus kultuuritegijad on saanud tagasisidet lugejalt, kultuuri jälgijalt. Selles mõttes on see olnud oluline reflektsioonikoht, nii et ma kardan, et sellega võib tekkida nüüd probleeme, kui Sirbi sisulised muutused ei vasta lugeja ootustele," rääkis Tartu ülikooli õppejõud Ragne Kõuts-Klemm.
Toimetaja: Merili Nael