Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk hoiatas hiljuti, et kui suunata raha rohkem II sambasse sotsiaalmaksu arvelt, siis pensioniraha I sambast väheneb. Vaata "Aktuaalse kaamera" kokkuvõtet. Kommenteerib Peter Priisalm:

Kui Eesti riik viis läbi pensionireformi, et lisaks esimese samba pensionimaksetele saaks tulevikus pensionärid makseid ka teisest sambast, siis võttis riik vastu otsuse motiveerida inimesi teises sambas osalema läbi riigipoolse kaasfinantseerimise, mille osakaal on olnud suurem, kui on eraisiku enda kontributsioon. Riigi panus tuleb kahtlemata millegi arvelt - kas praeguste pensionide suurendamise, riigiteenistujate palkade või muu võimaliku riigieelarvest finantseeritava kulu arvel. Kui nüüd makseid suurendada, siis vastavalt suureneb ka summa, mida muidu saaks kasutada mingil muul eesmärgil. Selles osas olen ma Praxise analüütiku Andres Võrguga igati nõus.

Kahjuks ei kajasta Praxise uuring aga seda, miks riik on sellise valiku teinud. Probleem on selles, et Eesti rahvastik ei kasva ning eluea pikenedes tuleb iga tööl käiva inimese maksudest finantseerida järjest suureneva proportsiooni pensionäride pensione. Kuna demograafiline areng on selline, et perekondades on ka järjest vähem lapsi ning nad sünnivad hiljem, siis on väga kõrge risk, et tööealise elanikkonna hulk ei ole tulevikus piisav, et maksta pensione nendele inimestele, kes läbi maksude finantseerivad tänaste pensionäride pensione.

Selle probleemi leevendamiseks viidigi läbi pensionireform, mille eesmärk on tagada tulevastele pensionäridele suuremad pensionimaksed, kui riik on võimeline maksma esimesest sambast. Loomulikult on see poliitiline valik või kompromiss erinevate põlvkondade vahel. Kui Praxis soovib argumenteerida selle üle, et nüüd täiendavalt finantseeritav 90 miljonit eurot aastas ületab mõistliku taseme, siis see on lihtsalt üks arvamus. On inimesi, kes ei pea vajalikuks üldse säästa ja on inimesi, kes säästavad väga palju. Kumb lähenemine osutub õigemaks, seda näitab aeg ja erinevatel perioodidel on tulemused erinevad. Ajalooliselt on inimesed näiteks kaotanud inflatsiooni tõttu või rahareformi käigus väga palju sääste ja samas on ka näiteks kinnisvara väärtuse kasvu läbi tohutult võitnud. Oluline on see, et ajalooline tootlus ei viita tuleviku tootlusele.

Kui Praxise hinnangul kaotavad maksete suurendamise läbi tänased pensionärid, siis teiselt poolt lähenedes võib öelda, et kui nüüd maksete suurendamise otsus tagasi võtta, siis kaotavad seeläbi tuleviku pensionärid. Fakt on see, et teise samba pensionifondid on samal eesmärgil loodud väga paljudes riikides ning mina isiklikult tunnustan Eesti seniseid valitsusi, et teise samba pensionifonde on sellisel viisil finantseeritud. See on sama palju tunnustamist väärt, kui Eesti riigi madal võlakoormus, mille tõttu ei pea tulevased põlvkonnad kinni maksma eelmiste põlvkondade laene.

Ida-Euroopas on juba Ungari näol halb näide, kus teise samba pensionifondid natsionaliseeriti. Lisaks on Poola hetkel natsionaliseerimas osa teise samba varadest. Mõlemad riigid tegid seda riigi laenukoormuse vähendamiseks. Tihti jääb aga kajastamata, et kui vähendada teise samba pensionifondide mahtu, siis ega pensionikohustused ei vähene. Tulevastel pensionäridel on endiselt ootused inimväärsele pensionile. Lihtsalt sellisel juhul saab sellise inimväärse pensioni maksmiseks oluliselt vähemal määral toetuda teisele sambale ning finantseerida seda suuremal määral riigieelarvest.

Eesti ja ka Euroopa puhul üldiselt oleks alternatiivne positiivne lahendus kindlasti rahvaarvu kasv. Riik saab propageerida ja toetada laste sünnitamist ja kasvatamist. Ebakindlas majanduskeskkonnas saadakse vähem lapsi ja see on üks põhjus tulevikus tekkivale tulude puudujäägile. Kindlasti on aga selles küsimuses piir, millises ulatuses saab riik toetada ja millised otsused peab tegema iga perekond iseseisvalt. Raske on ette kujutada, et riik saaks täna esitada suurenevat rahvaarvu kui kindlat plaani eelarve defitsiidi vähendamiseks.

Kindlasti oleks diskussiooni väärt teema see, kas ja milliseid alternatiivseid investeeringuid võiks riik teha selle rahaga, mida täna suunatakse teise sambasse või mida võiks teha koostöös teise samba fondidega. Näiteks investeeringuid infrastruktuuri või energeetika valdkonda, kui on olemas nägemus, et seeläbi võiks anda panuse Eesti majanduse arengusse ja pakkuda samal ajal tootlust ka teise samba fondidele.

Kõige keerulisem on kommenteerida pensionifondide ajaloolisi tootlusi. Kui Praxis viitab, et reaaltootlus on olnud ligikaudu null, siis see tähendab seda, et arvestades inflatsiooni on varad säilitanud oma ostuvõime. See ei ole kõige halvem tulemus. Eriti arvestades seda, et sellesse perioodi jäi ka väga sügav majanduskriis aastatel 2008-2009 ning Kreeka kriisi eskaleerumine aastal 2011. Halb oleks see kui reaaltootlus oleks negatiivne. Nagu ma ka eelnevalt viitasin, siis ajalooline tootlus ei indikeeri tuleviku tootlusi. Ma siiralt loodan, et senise toimimise käigus on paljud fondijuhid saanud palju kogemusi juurde ja seetõttu on lootust tulevikus paremale tootlusele. Reaalsus on aga see, et me elame praegu perioodil, kus paljudes riikides on võlakoormus liiga kõrge ning võlakoormuse vähendamine takistab majanduse kasvu. Keskpankade lõtv rahanduspoliitika küll toetab kapitaliturge, kuid fondijuhid tegutsevad siiski väga keerulises makromajanduslikus keskkonnas ja seetõttu on ka kõrgeid positiivseid tootlusi keeruline saavutada.