Koos kätte jõudnud soojade ilmadega seavad paljud suuna suvekodude poole. Paraku kaasneb sellega ka nimekiri töödest, mis seal tegemist ootab. Ühel aastal saab korda trepp, järgmisel suvel vahetatud aken, siis parandatud katusenurk või pandud uus boiler.

Iga töö teeb elamistingimusi natuke paremaks, kuid samal ajal maja vananeb ja tegemist vajavaid töid tuleb juurde, samuti muutub arusaam ootuspärastest mugavustest. Nii võibki juhtuda, et kuigi igal aastal saab midagi tehtud ja eluolu paremaks, on lahknevus ootuste ja tegelikkuse vahel hoopis kasvanud.

Pensionidega on sarnane paradoks. Tuleviku pension on eurodes praegusest märkimisväärselt suurem ning pakub ka paremat ostujõudu, aga kui palgad ja ühiskonna tavaline elustandard liiguvad kiiremini eest, võib pensionär olla korraga paremas seisus kui praegune pensionär, ent oma aja keskmisest elustandardist hoopis kaugemal.

Arenguseire Keskus analüüsis hiljuti, kui suureks võiksid kujuneda pensionid 2050. aastal ning millise ostujõu need nüüdsetega võrreldes tagavad, eeldusel, et pensionisüsteemis muudatusi ei tehta.

Kogu tööelu jooksul Eesti keskmist palka teeninud inimene hakkaks saama üksnes esimesele sambale toetudes netopensionina ligikaudu 2044 eurot kuus. Kuivõrd pidev hinnatõus vähendab raha ostujõudu, annab parema tunnetuse, kui tuua see pension tänapäevastesse hindadesse. Rahandusministeeriumi pikaajalisest prognoosist lähtudes oleks see summa praeguses väärtuses võrreldav 1223 euroga. Lisades, et 2025. aasta keskmine netopension oli 816 eurot kuus, viitab see arvutus, et ka üksnes esimesele sambale toetumine tagab tulevastele pensionäridele tänasest märksa suurema ostujõu.

Paraku jääb üksnes esimesele sambale toetuva pensionäri sissetulek tulevikus keskmise palgaga võrreldes praegusest madalamaks ehk suhteline ebavõrdsus kasvab. 2025. aastal moodustas keskmine netovanaduspension ligikaudu 52 protsenti keskmisest netopalgast, kuid 2050. aastal jääb üksnes esimesele sambale tuginev netopension keskmist palka teeninud inimesel umbes 43 protsenti tasemele. Ehk lihtsamalt, pensionide mahajäämus võrreldes keskmise palgaga kasvab ning koos sellega ilmselt suureneb ka tunnetuslik ebavõrdsus.

Teine sammas aitab elatustaset tõsta ja riske hajutada

Teise samba ehk kogumispensioni olemasolu suurendab tulevast pensioni märgatavalt. Kui keskmist palka teeniv inimene maksab teise sambasse kaks protsenti oma brutopalgast ja sellele lisandub neli protsenti sotsiaalmaksu arvelt, tõuseb tulevane netopension praeguses väärtuses veerandi võrra ehk 1550 eurole.

Kui inimene on kasutanud 2025. aastast tekkinud võimalust tõsta isiklikke sissemakseid kuue protsendini, oleks prognoositav pension praeguses väärtuses juba 1726 eurot ehk enam kui 40 protsenti suurem võrreldes üksnes esimesele sambale toetuva pensioniga.

Mitmele sambale toetuv pensionisüsteem muudab pensioni ka erinevate majanduslike ja demograafiliste šokkide suhtes vastupidavamaks, hajutades riske tööturu ja kapitaliturgude vahel. Näiteks kui Eesti rändenäitajad või hõivemäär jäävad prognoositust madalamaks, aitab teine sammas neid negatiivseid mõjusid leevendada.

Ei tohi jätta märkimata, et teise ja ka kolmandasse sambasse investeerimine vähendab praegust ostujõudu ja heaolu. Kaheprotsendiline sissemakse teise sambasse vähendab keskmist palka teeniva inimese kasutatavat tulu umbes 33 euro võrra kuus, kõrgendatud ehk kuueprotsendiline makse saja euro võrra kuus. See on selgelt tajutav järeleandmine elukvaliteedis, kuid tasuks on märkimisväärselt kõrgem elustandard pensionieas.

Ka praegused pensionile minejad on teisest sambast võitnud

Kogumispensioni süsteem loodi Eestis 2002. aastal ning aastate jooksul on sellele õigustatult ette heidetud liiga kõrgeid tasusid, ebaühtlast tootlust, keerulisi reegleid ja seda, et osa sotsiaalmaksust suunatakse kogumissambasse, mistõttu inimese esimese samba pension jääb hiljem väiksemaks.

Lisaks on teise samba ümber olnud palju poliitilist tõmblemist, mis on inimeste usaldust paratamatult vähendanud. Seetõttu on õigustatult kõhklusi, kas see kõik on inimese jaoks lõpuks üldse ära tasunud.

Tehes taas näidisarvutuse inimese kohta, kes teenis tööelu jooksul Eesti keskmist palka, liitus teise sambaga kohe selle loomise ajal ehk 2002. aasta suvel ja jäi vanaduspensionile 2026. aasta alguses, saab lühidalt öelda, et on ära tasunud küll. Kui inimene ei oleks teise sambaga liitunud, olnuks tema esimese samba netopension 2026. aasta alguses 793 eurot kuus. Teise sambaga liitunul olnuks esimese samba pension väiksem, 757 eurot kuus. Kuid sellele lisandub kogumispension: teise sambasse oleks sellel näidisinimesel 2025. aasta lõpuks kogunenud üle 28 000 euro, mis võimaldaks maksta igakuist pensionilisa.

See pensionilisa on ajas kasvav, sest välja maksmata jäägile teenitakse igal kuul tootlust juurde. Kui kasutada sambasse kogunenud vara ära näiteks 20 aasta jooksul, siis esimesel pensionikuul laekuks 118 eurot, viimasel juba 288 eurot. Kogupensioniks teeks see esimesel pensionikuul 875 eurot kuus ehk 82 eurot rohkem kui ainult esimesele sambale toetudes. Edaspidi see pensionivõit järk-järgult suureneb.

Inimese enda sissemaksete kulu on kogumise perioodil olnud veidi vähem kui 6000 eurot, hinnatõusuga korrigeeritult 8681 eurot. Selle võrra on inimene pidanud oma tarbimisvõimalusi ja heaolu pensioni kogumise ajal piirama.

Arvutuse järgi teenib teisest sambast saadav suurem pension inimese enda panuse tagasi veidi vähem kui kaheksa pensioniaastaga. Pärast seda on teisest sambast tulev lisapension inimese jaoks juba selge rahaline võit. Kui peaks juhtuma kõige halvem ja pensionipõlv jääb 20 aastast lühemaks, ei kao teise sambasse kogutud vara ära, sest välja maksmata jääk on pärandatav.

Väljamakseid saab jaotada ka pikema perioodi peale. Sel juhul on igakuine pensionilisa väiksem, kuid see kestab kauem ning teisest sambast saadav koguvõit jääb arvutuse järgi positiivseks ka väga pika pensionipõlve korral.

Pensionide üle arutades kipume sageli küsima, kas inimene tuleb vanaduspõlves toime. Väärikas pensionipõlv ei tähenda ainult seda, et hädavajalik saab kaetud, vaid inimesel säilib võimalus elada oma aja mõistes tavalist elu ja teha seda ilma üleliigse rahalise pingeta. Nagu suvekodu puhul ei piisa sellest, et igal aastal saab mõni töö tehtud, kui tööde järg ja ootused eest ära liiguvad, ei piisa ka pensionide puhul ainult teadmisest, et pension eurodes kasvab.

Riiklik pension jääb vanaduspõlve oluliseks toeks, kuid senise elustandardi hoidmiseks tasub ka ise pensioniks kogumist tõsiselt võtta. Mida varem ja järjepidevamalt seda teha, seda suurem on võimalus, et tuleviku pension ei jää elule jalgu.