Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Saaremaa Roolipiigadele on soorollid võõrad
Saaremaal on juba 17 aastat tegutsenud naistraktoristide ja -autojuhtide ühendus Roolipiigad, kuhu kuuluvate staažikate traktoristide arvates on soorollid aegunud stereotüüp ning tänapäevalgi võiksid naised osata seda tööd teha.
"Pealtnägija" sai oma käsutusse vana Belarusi, millega tegi Saaremaale tiiru peale, et aktiivseimatele naistraktoristidele silma vaadata.
Sonja Torn
Esimene peatus oli Kaarma vallas, Upa külas. 31 aastat traktoriroolis istunud Sonja Torn alustas tööd Tootsi briketitehases 1952. aastal ehk samal ajal, mil Elizabeth II alles kuningannaks krooniti. Seejuures elukutse valik tuli naise jaoks lihtsalt.
"Mul oli see sellepärast lihtne, et mu isa oli autojuht ja ma juba 6-7aastaselt sõitsin isa Villisega. Ma olin isa lemmiklaps ja mul on kuus venda, kes kõik on minust nooremad. Ma olingi selline poiss-Juula," rääkis Torn.
Kuigi endine kolhoosnik pole kaks aastat traktori peale saanud, sest arst ei luba enam kõrgele ronida, kihutab ta hobusetalli vahet uhiuue ATVga.
Sonja Torn arvab, et praegu ei ole vist ühtegi naistraktoristi. "Nüüd pole. Nüüd on traktorid juba nii mugavad, et seal polegi midagi - istu sisse ja vajuta nuppu. Ma vahest ikka vaatan väimehe traktori uksest sisse. Ütlesin, et misjaoks see nupp on, ta vastas, et see on selle jaoks ja see selle jaoks. Ütles, et enam pole midagi, ühe käigu paneb sisse ja muudkui vajutab nuppusid," rääkis Torn.
Heljo Kaubi
Praskovia Paša Angelina oli Nõukogude Liidu üks esimesi naistraktoriste, tõeline töökuulsuse ikoon. Temanimelisi auhindu anti Nõukogude Liidus iga aasta välja. Saaremaal on ainult üks naine, kes on saanud Paša Angelina auhinna ja see on Heljo Kaubi.
"Pealtnägija" teine peatus oligi Pöide vallas, Veere külas, kus 23aastase traktorististaažiga Heljo Kaubi kärutab suurte masinatega ringi tänase päevani.
Kunagine sotsialistliku töö eesrindlane Heljo Kaubi tegi 1980. aastal nii usinalt töövahetusi, et teda pärjatigi endalegi üllatuseks toonase suurima autasuga, mida ta käis vastu võtmas otse Kremlis. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ning võimalus kohtuda Brežnevi ja kosmonautidega.
Traktorirooli istus Kaubi olude sunnil - kuna sovhoosi põhiline meestraktorist olevat laisk mees olnud, siis saigi Pöide lihttöölisest hoopis mehhanisaator. Kohe algul saadeti noor preili ka kohalikele künnivõistlustele, kuigi staaži polnud veel ollagi.
Armastus suurte mootorite vastu on aga visa kaduma ja koguni viis erinevat Belarusi seisavad tänaseni Saare naise hoovil. Kui mõni Roolipiiga talle ka külla tuleb, saab üheskoos taas nostalgilist traktoriurinat nautida.
Juuli Pihl
Saaremaa naismehhanisaatorite ja autojuhtide ühingu esinaine on Juuli Pihl, kes on 16 aastat töötanud Sõrve sovhoosis.
"Pealtnägija" jõudiski järjega Tiirimetsa külla, Salme valda, kus elab Eesti esimese naistraktoristide ühingu ihu ja hing.
Pihla eestvedamisel on saare Roolipiigad käinud ekskursioonidel nii Tallinna teletornis kui loomaaias. Sel suvel plaanib aga Juuli naised Kihnu Virvele külla viia.
Kokku kuulub Roolipiigadesse 32 naistraktoristi, kes oma sünnipäevade tähistamisega on kõik Kuressaare lokaalid juba läbi käinud.
Juuli ise töötas 16 aastat Sõrve sovhoosis ning edasi kohalikus sigalas. Et tervis pole täna enam kiita ning abikaasa suri paar aastat tagasi, müüs ta hiljuti oma viimase traktori maha. Nüüd lähebki kogu tema energia Roolipiigade ettevõtmisse. Aga üheskoos on neil alati lõbus, vaatamata sellele, et enamike mehed on juba meie seast lahkunud ja nüüd tuleb tantsida vaid omavahel.
Soorollid on aegunud stereotüüp
Aga nii nagu Roolipiigade tantsupõrandki tõestab, pole need naised tänapäeva soorollidest üldse kuulnudki. Tööde jagamine naiste ja meeste töödeks on nende jaoks aegunud stereotüüp.
Roolipiigad peavad end õnnelikeks inimesteks, et on saanud traktorit roolida ja näpud õliseks teha. Ka tänapäeva peened linnapreilid võiks nende hinnangul nüüd eeskuju võtta ja traktorijuhi kursustele minna.
"Ma olen ikka ütelnud, et miks need naised nii lollid on, nad võiks praegu ka minna ja õppida, praegu on ju nii head traktorid ja pole ju vaja omal remontida, remonditakse kõik ära, saadetakse töökodadesse, kus tehakse. Aga ma ei tea, miks need naised sinna ei lähe, otsivad ikka oma turismindust, turismindust," rääkis Sonja Torn.
"Mõlemad pooled peavad oskama kõiki töid teha, sest kui juhtub midagi, siis teine peab teist oskama asendada," arvas Heljo Kaubi.
"Mees oskab ideaalselt nõusid pesta, lapse järgi vaadata ja sedasi teisiti. Kui ainult mees on," märkis Juuli Pihl.
"Minu vend oli vanasti pika otsa peal. Tema kudus vardaid. Teised tulid Saaremaale briketikoormaga ja küsisid, et Ants, mis sa teed seal? Ants ütelnud, et näed, kampsun hakkab valmis saama. No nägid? Ütle, et see on naistetöö," rääkis Torn.
Kõik naised kinnitasid, et on oma elukutse valikuga rahul.
Sonja Torn
Esimene peatus oli Kaarma vallas, Upa külas. 31 aastat traktoriroolis istunud Sonja Torn alustas tööd Tootsi briketitehases 1952. aastal ehk samal ajal, mil Elizabeth II alles kuningannaks krooniti. Seejuures elukutse valik tuli naise jaoks lihtsalt.
"Mul oli see sellepärast lihtne, et mu isa oli autojuht ja ma juba 6-7aastaselt sõitsin isa Villisega. Ma olin isa lemmiklaps ja mul on kuus venda, kes kõik on minust nooremad. Ma olingi selline poiss-Juula," rääkis Torn.
Kuigi endine kolhoosnik pole kaks aastat traktori peale saanud, sest arst ei luba enam kõrgele ronida, kihutab ta hobusetalli vahet uhiuue ATVga.
Sonja Torn arvab, et praegu ei ole vist ühtegi naistraktoristi. "Nüüd pole. Nüüd on traktorid juba nii mugavad, et seal polegi midagi - istu sisse ja vajuta nuppu. Ma vahest ikka vaatan väimehe traktori uksest sisse. Ütlesin, et misjaoks see nupp on, ta vastas, et see on selle jaoks ja see selle jaoks. Ütles, et enam pole midagi, ühe käigu paneb sisse ja muudkui vajutab nuppusid," rääkis Torn.
Heljo Kaubi
Praskovia Paša Angelina oli Nõukogude Liidu üks esimesi naistraktoriste, tõeline töökuulsuse ikoon. Temanimelisi auhindu anti Nõukogude Liidus iga aasta välja. Saaremaal on ainult üks naine, kes on saanud Paša Angelina auhinna ja see on Heljo Kaubi.
"Pealtnägija" teine peatus oligi Pöide vallas, Veere külas, kus 23aastase traktorististaažiga Heljo Kaubi kärutab suurte masinatega ringi tänase päevani.
Kunagine sotsialistliku töö eesrindlane Heljo Kaubi tegi 1980. aastal nii usinalt töövahetusi, et teda pärjatigi endalegi üllatuseks toonase suurima autasuga, mida ta käis vastu võtmas otse Kremlis. Auhinnaga kaasnes 300 rubla ning võimalus kohtuda Brežnevi ja kosmonautidega.
Traktorirooli istus Kaubi olude sunnil - kuna sovhoosi põhiline meestraktorist olevat laisk mees olnud, siis saigi Pöide lihttöölisest hoopis mehhanisaator. Kohe algul saadeti noor preili ka kohalikele künnivõistlustele, kuigi staaži polnud veel ollagi.
Armastus suurte mootorite vastu on aga visa kaduma ja koguni viis erinevat Belarusi seisavad tänaseni Saare naise hoovil. Kui mõni Roolipiiga talle ka külla tuleb, saab üheskoos taas nostalgilist traktoriurinat nautida.
Juuli Pihl
Saaremaa naismehhanisaatorite ja autojuhtide ühingu esinaine on Juuli Pihl, kes on 16 aastat töötanud Sõrve sovhoosis.
"Pealtnägija" jõudiski järjega Tiirimetsa külla, Salme valda, kus elab Eesti esimese naistraktoristide ühingu ihu ja hing.
Pihla eestvedamisel on saare Roolipiigad käinud ekskursioonidel nii Tallinna teletornis kui loomaaias. Sel suvel plaanib aga Juuli naised Kihnu Virvele külla viia.
Kokku kuulub Roolipiigadesse 32 naistraktoristi, kes oma sünnipäevade tähistamisega on kõik Kuressaare lokaalid juba läbi käinud.
Juuli ise töötas 16 aastat Sõrve sovhoosis ning edasi kohalikus sigalas. Et tervis pole täna enam kiita ning abikaasa suri paar aastat tagasi, müüs ta hiljuti oma viimase traktori maha. Nüüd lähebki kogu tema energia Roolipiigade ettevõtmisse. Aga üheskoos on neil alati lõbus, vaatamata sellele, et enamike mehed on juba meie seast lahkunud ja nüüd tuleb tantsida vaid omavahel.
Soorollid on aegunud stereotüüp
Aga nii nagu Roolipiigade tantsupõrandki tõestab, pole need naised tänapäeva soorollidest üldse kuulnudki. Tööde jagamine naiste ja meeste töödeks on nende jaoks aegunud stereotüüp.
Roolipiigad peavad end õnnelikeks inimesteks, et on saanud traktorit roolida ja näpud õliseks teha. Ka tänapäeva peened linnapreilid võiks nende hinnangul nüüd eeskuju võtta ja traktorijuhi kursustele minna.
"Ma olen ikka ütelnud, et miks need naised nii lollid on, nad võiks praegu ka minna ja õppida, praegu on ju nii head traktorid ja pole ju vaja omal remontida, remonditakse kõik ära, saadetakse töökodadesse, kus tehakse. Aga ma ei tea, miks need naised sinna ei lähe, otsivad ikka oma turismindust, turismindust," rääkis Sonja Torn.
"Mõlemad pooled peavad oskama kõiki töid teha, sest kui juhtub midagi, siis teine peab teist oskama asendada," arvas Heljo Kaubi.
"Mees oskab ideaalselt nõusid pesta, lapse järgi vaadata ja sedasi teisiti. Kui ainult mees on," märkis Juuli Pihl.
"Minu vend oli vanasti pika otsa peal. Tema kudus vardaid. Teised tulid Saaremaale briketikoormaga ja küsisid, et Ants, mis sa teed seal? Ants ütelnud, et näed, kampsun hakkab valmis saama. No nägid? Ütle, et see on naistetöö," rääkis Torn.
Kõik naised kinnitasid, et on oma elukutse valikuga rahul.
Toimetaja: Merili Nael
