Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Naistearstide selts: õige teenus peab olema õiges kohas
Naistearstide seltsi hinnangul võiks sünnitusosakondi olla Eestis senisest vähem ning seltsi presidendi Helle Karro sõnul peaks sünnitusabi asemel olema naistele lähemal hoopis sagedamini kasutatavad teenused: rasedate jälgimine ja sünnitusjärgne jälgimine.
Eestis on praegu 15 haiglat, kus on sünnitusosakond, kuid naistearstide seltsi hinnangul võiks sünnitusosakondadega jätkata need haiglad, kus aastas on vähemalt 500 sünnitust.
Helle Karro märkis Vikerraadio saates "Uudis+", et põhimure on jätkusuutlikkuses ja ravikvaliteedi tagamises, aga ka personaliga varustatuses, mida vähemate sünnituste puhul ei ole võimalik tagada.
"Kui me lihtsalt vaatame, kuidas võiks optimaalselt jaguneda abi, kui teda optimeerida Eesti haiglate vahel, siis tegelikult 500 juurest võiks joosta see piir, mille puhul sünnitusosakonna ülalpidamine ennast õigustaks. Me räägime tegelikult ka valmisolekust ja sünnitusosakonnas peaks valmisolek olema 24/7. Nii et kui mõtleme juba selle peale, kas haiglas on 200 sünnitust või 700-800 sünnitust, siis tegelikult valmisolek peab olema tagatud ööpäeva ringselt ja iga päev," rääkis Karro.
Selts on kaalunud tulevikuks mitmeid stsenaariume. "Me oleme arutanud ja leidnud erinevad stsenaariumid. Ühe stsenaariumi kohaselt jääks kolm suuremat haiglat, see tähendab kaks suuremat haiglat Tallinnas ja Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinik ning ka saartele, sest saared on eriolukorras. Edasi me oleme välja pakkunud kaks stsenaariumit: mõõdukamat optimeerimist ja radikaalsemat optimeerimist," selgitas Karri.
Tema sõnul oleks kõige ratsionaalsem see, et lisaks kolmele suuremale haiglale ja kahele saartel, jääks veel vähemalt viis: Virumaale vähemalt kaks haiglat, Lääne- Eestisse Pärnus, Kesk-Eestisse üks haigla ja Lõuna-Eestis üks haigla lisaks Tartu ülikooli kliinikumile.
"Arvan, et see tagaks optimaalsed vahed. Küsimus ongi selles, et võib-olla kogu tähelepanu on koondunud praegu sünnitusele ja sellele, et sünnitus oleks avatud kohapeal, aga niivõrd palju ei räägita ambulatoorsest abist, rasedate jälgimisest, sünnitusjärgsest jälgimisest. Me arvame tegelikult nii, et õige teenus peaks olema õiges kohas. Sagedamini kasutatavad teenused peaksid olema justnimelt senisest paremini kättesaadavamad, veelgi lähemal kodule kui sünnitus," lisas Karro.
Karro sõnul peab sünnituse puhul olema koguaeg valmisolek abiks, kuid see on kallis ja seda ei ole võimalik igal pool pakkuda. "On arutatud, kas tsentraliseerida sünnitused suurematesse asutustesse või detsentraliseerida. Mõlemal on oma puudused, nii et kui räägime tsentraliseerimisest võib muidugi argumendina öelda, et teekond haiglasse on pikem. Kuid samas, kui püüaksime samaväärset abi tagada igal pool ja mõeldes lühikese distantsi peale, siis peame mõtlema ka sellele, et kus on vähe elanikke või sünnitusi, siis mida maksaks seal teenuse hind ühe inimese kohta, et tagada sama valmisolek. On selge, et seda ei suudeta pakkuda," selgitas ta.
Helle Karro märkis Vikerraadio saates "Uudis+", et põhimure on jätkusuutlikkuses ja ravikvaliteedi tagamises, aga ka personaliga varustatuses, mida vähemate sünnituste puhul ei ole võimalik tagada.
"Kui me lihtsalt vaatame, kuidas võiks optimaalselt jaguneda abi, kui teda optimeerida Eesti haiglate vahel, siis tegelikult 500 juurest võiks joosta see piir, mille puhul sünnitusosakonna ülalpidamine ennast õigustaks. Me räägime tegelikult ka valmisolekust ja sünnitusosakonnas peaks valmisolek olema 24/7. Nii et kui mõtleme juba selle peale, kas haiglas on 200 sünnitust või 700-800 sünnitust, siis tegelikult valmisolek peab olema tagatud ööpäeva ringselt ja iga päev," rääkis Karro.
Selts on kaalunud tulevikuks mitmeid stsenaariume. "Me oleme arutanud ja leidnud erinevad stsenaariumid. Ühe stsenaariumi kohaselt jääks kolm suuremat haiglat, see tähendab kaks suuremat haiglat Tallinnas ja Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinik ning ka saartele, sest saared on eriolukorras. Edasi me oleme välja pakkunud kaks stsenaariumit: mõõdukamat optimeerimist ja radikaalsemat optimeerimist," selgitas Karri.
Tema sõnul oleks kõige ratsionaalsem see, et lisaks kolmele suuremale haiglale ja kahele saartel, jääks veel vähemalt viis: Virumaale vähemalt kaks haiglat, Lääne- Eestisse Pärnus, Kesk-Eestisse üks haigla ja Lõuna-Eestis üks haigla lisaks Tartu ülikooli kliinikumile.
"Arvan, et see tagaks optimaalsed vahed. Küsimus ongi selles, et võib-olla kogu tähelepanu on koondunud praegu sünnitusele ja sellele, et sünnitus oleks avatud kohapeal, aga niivõrd palju ei räägita ambulatoorsest abist, rasedate jälgimisest, sünnitusjärgsest jälgimisest. Me arvame tegelikult nii, et õige teenus peaks olema õiges kohas. Sagedamini kasutatavad teenused peaksid olema justnimelt senisest paremini kättesaadavamad, veelgi lähemal kodule kui sünnitus," lisas Karro.
Karro sõnul peab sünnituse puhul olema koguaeg valmisolek abiks, kuid see on kallis ja seda ei ole võimalik igal pool pakkuda. "On arutatud, kas tsentraliseerida sünnitused suurematesse asutustesse või detsentraliseerida. Mõlemal on oma puudused, nii et kui räägime tsentraliseerimisest võib muidugi argumendina öelda, et teekond haiglasse on pikem. Kuid samas, kui püüaksime samaväärset abi tagada igal pool ja mõeldes lühikese distantsi peale, siis peame mõtlema ka sellele, et kus on vähe elanikke või sünnitusi, siis mida maksaks seal teenuse hind ühe inimese kohta, et tagada sama valmisolek. On selge, et seda ei suudeta pakkuda," selgitas ta.
Toimetaja: Merili Nael