See, et aastaks moodustatava koalitsiooni ajal ei hakata Eestis fosforiiti kaevandama, oli selge ka enne pühapäevast Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna kokkulepet. Kuidas nii?

Möödunud nädala neljapäeval “Terevisioonis” ütles Tartu Ülikooli geoloog Leho Ainsaar, et fosforiidi kaevandamine ei juhtu üleöö, selleks kulub 10-15 aastat.

Kui juba praegu on olemas selleks keskkonnasäästlikud tehnoloogiad, nagu väidab keskkonnateadlane Erik Puura, siis küllalt tõenäoliselt kümnendi pärast võimaldab tehnoloogia kaevandamise mõjusid veelgi vähendada.

Tõsi, ühegi maavara kaevandamine ei kulge kunagi täielikult keskkonda mõjutamata, märkis ERRi uudisteportaalile antud usutluses Tallinna tehnikaülikooli mäeteadlane Enno Reinsalu. Seepärast tuleb alati kaaluda, kas kaevandamisest saadav tulu kaalub üles keskkonnamõjud.

Reformierakond lubas 2006. aastal viia 15 aastaga Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka, ehkki töökava, kuidas ja millega, on senini täpsustamata.

Majandusteadlane Raul Eamets tõi möödunud nädala intervjuus esile, et Eesti rikkus võib peituda fosforiidi või mõne teise maavara kaevandamises ja see võib viia Eesti rikaste riikide klubisse.

Erinevalt Reformierakonna täpsustamata lubadustest pakuvad teadlased välja võimalusi. Olgu siinkohal öeldud, et usutletud teadlased ei väida, et nii peab, vaid argumenteerivad võimalike ja võimatute lahenduste üle poliitikute välja käidud lubaduste osas. Mida pakuvad poliitikud?

Valitsusliit leppis pühapäeval kokku keskkonnapoliitilistes eesmärkides. “Leppisime kokku, et kaitseme Eesti põhjavett. Võtame üheselt maha Virumaal pingeid kruttiva fosforiidipaanika – uus valitsus ei luba fosforiidi kaevandamist ega ka mingisuguseid põhjavett ohustada võivaid uuringuid," ütles Reformierakonna aseesimees, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.

Kas teadmistepõhises ühiskonnas, kus teadlastele antakse teaduspõhise argumentatsiooni esile toomiseks aastas 26 miljonit eurot maksumaksja raha, on üldse mõistlik või paslik öelda, et “keelame uuringud”?

Tõsi, eile seatud eesmärkide puhul on tegu aastaks ajaks antud ilusate poliitiliste lubadustega, mille puhul, lubades või keelates, ei juhtu nagunii mitte midagi. Kas pole siis tegu lihtsalt lubadustega, mis võivad meeldida teatud osale ühiskonnast, kuid mis väärtuste osas lähevad vastuollu teadmistepõhise Eesti eesmärgiga, mille kohaselt teadus- ja arendustegevus muudab majandusstruktuuri teadmistemahukamaks?

Siinne artikkel pole sugugi pooldamaks seisukohta, et fosforiidi või mistahes muu maapõues peituva vara kaevandamise osas võiks teha kergekäelisi või kaalutlemata otsuseid, mis lähtuvad pelgalt majandushuvist.

Vastupidi, üheksa korda mõõtmine ja siis veel mõõtmine peaks olema esimene range tingimus. Seda pooldavad nii fosforiidi kaevandamise vastu kui ka poolt olevad teadlased.

Iga otsuse juurde, ükskõik, kas see puudutab fosforiiti või muud keskkonnaküsimust, peab käima argumentatsioon.

* Aastaks 2050 võib maailmas tekkida fosfori kui elemendi tõsine puudus, nagu märkis geoloogia ja mineraloogia professor Kalle Kirsimäe. Fakti, et Eesti fosforiidivarud on Euroopa Liidu suurimad, märkisid ära paljud intervjueeritud teadlastest. Küll aga on näiteks Raul Eamets seisukohale, et fosforiiti ei tasuks ehk kohe kaevandama hakata, sest selle hind võib paarikümne aasta pärast oluliselt tõusnud olla.

* Maavara kaevandamiseks tehtav kulutus ei ületa sellest saadavat tulu, mistõttu ei pruugi fosforiidi kaevandamine praegu olla majanduslikult tasuv, nagu sedastas Enno Reinsalu.

* Ilma selge plaanita, kuidas investeerida maavarast, ükskõik millisest maavarast, saadav tulu, ei tasu seda kaevandada. Oleks täiesti aus ja julge öelda, et fosforiidi kaevandmist ei tule, kuni puudub selge plaan sellest saadavat tulu uuesti investeerida.

* Fosforiidi või mistahes muu maavara kaevandamine on poliitiline otsus, mis osaliselt puudutab ka Eesti julgeolekut. “Kui venelased fosforiiti nii väga kaevandada tahtsid, järelikult oli see siis ka tõesti nii hea,” ütles Enno Reinsalu intervjuus. Huvi üha enam hinda mineva maavara vastu tekitab konflikte paljudes riikides, ei tasu arvata, et Eesti selle eest täielikult kaitstud on.

* Argument oleks seegi, kui kui valitsusliit julgeks välja öelda, et fosforiidi kaevandamine ongi emotsionaalselt tundlik teema, mis kisub ühiskonnas lahti 1980. aastate fosforiidisõja haavu ning nende haavade paranemiseks peavad vahetuma põlvkonnad ehk tulema võimule need, kel pole isiklikku mälestust fosforiidisõjast.

Seni kuni välja käidud lubaduste taga puudub argumentatsioon, on kerged tekkima teadmatusepõhised kartused. Samuti on see viljakas pinnas arusaamadele, et kaitsealade rajamisel tõmmatakse piirid tahtlikult viisil, et see takistaks suurprojektide, olgu selleks Rail Baltic, meretunnel või kaevandus, teostumist.

Sestap võiks uus valitsusliit teadmistepõhisele ühiskonnale kohaselt võtta esmalt eesmärgiks tugineda faktipõhisele argumentatsioonile, mille loomisele aitavad erinevate valdkondade teadlased heal meelel kaasa.

Kuniks seda pole, paistavad seatud eesmärgid lihtsalt “tahtsime rahvale meeldiva mõttega kaasa minna” lubadustena.