Praegu on arenenud ühiskonna suurimad probleemid 2. tüübi diabeet ja kõrgevererõhutõbi. Millised haigused kimbutavad meid 18 aasta pärast?

Ma arvan, et need asjad lähevad ainult hullemaks. 2. tüübi diabeedi areng praegu on meeletu ja kõik prognoosid ütlevad, et tulevikus on seda järjest rohkem ja rohkem. Hüpertensiooniga on sama asi.

Düslipideemia ehk halva kolesterooli ehk madala tihedusega lipoproteiinide sisalduse tõus veres – need on need haigused, mis viivad lõpuks veresoonte lupjumiseni ja südameveresoonkonna haiguste tekkeni. Ma olen küll täiesti kindel, et südameveresoonkonna haigused jäävad endiselt suurimaks probleemiks.

Põhjus on väga lihtne: inimeste elustiil ei ole tervislik. Kui juba praegu on Eestis kolmandik inimestest kehamassiindeksiga 30 ehk rasvunud, kui need tendentsid jätkuvad, siis selleks ajaks võivad seda olla juba pooled. Ehk suudab personaalmeditsiin panna sellisele tervisekäitumisele piiri.

Kuidas näeb aastal 2032 välja arstivisiit?

Inimese enda osa tervise hoidmisel muutub järjest suuremaks. Tema kõikide krooniliste haiguste jälgimine peab minema tunduvalt lihtsamaks, sest praegu käivad inimesed kõigi, ka väikseimate vigadega arsti juures.

Endiselt ei ole välja arenenud häid skriiningmeetodeid, mis oleksid odavamad ning patsiendile vähem kahju tekitavad.

Praegu käib väga intensiivne töö uute aparaatide väljatöötamisega, et oleks lihtne seade, mis võimaldab öelda, kas arterite sein on jäigastunud või mitte. Hea oleks skriiningmeetod, millega saaksime uurida suuri inimhulki.

Mis muutub diagnostikas meditsiinitehnika vallas?

Diagnostikas juba praegu olemasolevaid meetodeid vaadates, siis kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, või ka positron emissioon tomograafia – kõik need on väga täpsed, kuid nende meetodite arenedes on inimest veel täpsemini ja spetsiifilisemalt asju uurida.

Kompuutertomograafiaga saame vaadata, kui palju on arterisse kaltsiumit ladestunud ning isegi seda, kus kohas ta täpselt asub. Kui on mõni kahjustatud arter, saab vaadata täpselt, mitu protsenti selle ahenemine on.

Me tahame aga minna veel sügavamale ja hakata vaatama juba veresoone seinas toimuvaid algmuutusi diagnoosima ja jälgima.

Mis muutub ravimite manustamise juures?

Ma arvan, et see tablett tundub olevat endiselt väga universaalne. Aga on võimalik, et ravimid hakkavad tulevikus olema tunduvalt spetsiifilisemad, ehk avaldavad inimese kehas mõju just selles kohas, kus tarvis. Tuleviku ravimid on järjest spetsiifilisemad ja personaalsemad.

Uusi ravimeid mõeldakse välja, kuigi kardiovaskulaar vallas ei ole me viimasel 10 aastal olnud kuigi edukad. Samas on paljud huvitavad projektid endiselt käimas. Uuritakse, kuidas saada selliseid ravimeid, mis võimaldaksid veresoonte lupjumist pidurdada või üldse ära hoida.

Praegu on tulnud päris huvitavaid bioloogilisi ravimeid, mille abil on võimalik kolesterooli taset viia tunduvalt madalamatele tasemetele, kui see kunagi on õnnestunud.

Muidugi, seal on omad ohud. Me ei tea, kas me äkki ei vii kolesterooli taset liiga madalale. Selle pärast peavad kõik need uuringud olema pikaajalised, et oleks näha, kui me viime kolesteroolitaseme madalale, kuid kas inimesed siis elavad paremini, ka neil on vähem ajuinsulte või südameinfarkte.

Trombi tekke vallas on tulnud ka päris palju uusi ravimeid, mis puudutavad nii venoosset kui arteriaalset tromboosi. Ja väga paljud ravimid on praegu väljatöötamise faasis.

Ei saa öelda, et poleks millegi peale loota – meil on ikka päris palju huvitavaid asju tulemas.

Andres Metspalu usub, et aastal 2032 on igal inimesel taskus personaalne geenikaart, mis on üks osa personaalmeditsiinist. Kuidas näeb teie arvates personaalmeditsiin välja 18 aasta pärast?

Väga sageli käsitletakse seda vaid kitsalt geeniuuringutega seotult. Personaalmeditsiin on minu hinnangul kompleks asjadest, mis on tihedasti seotud e-tervisega.

Võtame näiteks kõrgvererõhutõve. On leitud, et neid geene, mis selle kujunemist mõjutavad, on päris palju. 29 varianti on teada, aga neid on veel rohkem ja nende avaldumine omakorda sõltub mitmete muude tegurite koosmõjust.

Personaalmeditsiini juurde peavad kuuluma kõik terviseandmed, mis on inimese kohta kogutud. Nii läheb järjest paremaks diagnostika ja biokeemiliste markerite risk konkreetsele inimesele. Ja loomulikult, kui inimesele on tehtud teatud uuringuid, millest on olemas pildid, siis ka need peaksid kuuluma personaalmeditsiini puhul patsiendi tervise kuvandi juurde.

Arvan, et kõik need alavaldkonnad, e-tervis, geenikaardistamine – kõik arenevad. Aga tervikkompleksi kujunemine võtab natuke rohkem aega.

Kuid näiteks vähiravis on personaliseeritud ravi suhteliselt lähituleviku küsimus. Seal saame geneetilise info alusel raviotsuseid praktikas rakendada.

Südamearstina tahaksin, et ka veresoonte lupjumise diagnostika muutuks veelgi täpsemaks ja laialdaselt kasutatavaks. Selle puhul geneetilise eelsoodumuse määramisest ainuüksi ei piisa.

Kui patsiendil on konkreetselt teada, et tal on veresoontes juba selline muutus olemas, siis see mõjutab väga palju tervisekäitumist. Kõige suurem jõud tuleb ikka inimese enda seest. Kui inimene saab ise aru, et tema veresoonte seinas on põletikuprotsess juba käimas, saab ta ise oma tervist väga palju oma eluviisiga mõjutada.

Personaalmeditsiini juurde kuulub ka see, et inimesel on samuti ligipääs oma terviseandmetele, kust ühtlasi saab personaalseid soovitusi, et konkreetseid riske maandada. Selliste e-tervise lahenduste algoritmiline väljatöötamine on muidugi väljakutse.

Kui inimene objektiivselt näeb, et tema tervisega on midagi kehvasti, hakatakse kindlasti palju tõsisemalt suhtuma oma tervisekäitumisse. Praegu loodetakse sellele, et mul on risk küll, aga see on ju statistiline näitaja ja ehk mind see tervisehäda ei taba.

Väga hästi muide töötavad sellised näitajad nagu „võrreldes teiste omaealistega on teil see või teine tervisenäitaja parem või kehvem“. Kui sinna juurde lisada ka geeniuuringust tuvastatud risk, siis inimesed loobuvad näiteks tunduvalt kergemini suitsetamisest.

Praegu saame öelda, et teil on kolesteroolitase liiga kõrge või kehakaal liiga suur. Aga kui saaksime öelda konkreetselt, et teil on veresoontes selline muutus või on neerufunktsiooni häire, siis paneb see inimest rohkem oma eluviisile mõtlema.

Milline on 18 aasta pärast inimeste tervisekäitumine ja meditsiinisüsteem?

18 aasta pärast on inimesed tuduvalt teadlikumad oma haigustest ja riskidest. Ja tervisekäitumisest üldiselt.

Inimeste huvi ja teadmised tervise osas suurenevad. Arstide arv 10000 elaniku kohta pigem väheneb. Kõik sõltub, kas suudame välja töötada tehnoloogiaid, mis teevad inimese eest tööd ära.

Selles kontekstis on kindel, et meditsiinitehnikute osakaal suureneb. Vanasti olid arst ja õde meditsiinitehnikaga üksi.

Meditsiinitehnika läheb järjest väiksemaks ja personaalsemaks. Näiteks saame juba praegu paigaldada elektrišokki andvaid stimulaatoreid. Need lähevad järjest väiksemaks, nende eluiga läheb järjest pikemaks. Inimese monitoorimine ja ravimine läheb nende tehnikavahendite tõttu järjest personaalsemaks.

Kui me võtame näiteks südamepuudulikkuse, siis on vasaku vatsakese abiseadmed, mida saab rakendada. Võiks öelda suisa tehissüda selle kohta, kuigi me mõjutame ainult üht südame osa, aga see on see, mis kõige rohkem kahjustada saab.

Kui veel veidi aega tagasi olid need seadmed sillaks, millega inimest hoiti nii kaua elus, kuni leiti doonor ja oli võimalik südant siirdada, siis järjest rohkem leitakse, et inimesed elavad päris hästi ka nende pumpadega ega vajagi võibolla südame siirdamist. Kõik need asjad on praegu käimas ning uusi meditsiinitehnika alaseid asju tuleb kogu aeg juurde.

Tulevikus ei pea iga väiksema küsimuse jaoks ei pea enam arsti poole pöörduma. Samas igal juhul jääb ka personaalne kontakt arstiga alles.

Kindlasti tuleb juurde uurimise võimalusi ja me saame inimeste tervise kohta järjest rohkem andmeid, mis võimaldavad teha plaani, kuidas konkreetne inimene võiks võimalikult kaua elada ilma haigusteta ning et ta oleks võimalikult hea töövõime juures võimalikult kaua.

Elanike vanus tõuseb kogu aeg. Tervelt elatud aastate hulk tõuseb. Ka vanemate inimeste hulk tõuseb, kuid sellest ei pea laskma ennast kurvastada, sest inimesed on ka palju tervemad ja võimekamad. Kui nad elavad 70 aasta asemel 80 on nende töövõimekus ka suurem.

Kui 20-30 aastat tagasi rääkisime, et 10 protsenti inimese tervisest sõltub arstist. Kardioloogias on leitud, et 20, võibolla isegi 25 protsenti, sõltub arstiabi paranemisest. Neid inimesi, kes veel paarkümmend aastat tagasi oleksid olnud lootusetud, saame nüüd päris hästi ravida.