Erihooldekodud on mõeldud eeskätt inimestele, kel on raskem psüühikahäire või intellektipuue, mis tähendab, et neil on vaja erilist juhendamist või järelevalvet, et nad iseendale või teistele oma haiguse tõttu ohtlikud ei oleks.

Aprilli alguses oli umbes 2000 inimest, kes olid erihooldekodu järjekorras. Nendest umbes 800 olid sellised, kes oleks olnud valmis põhimõtteliselt kohe järgmisest päevast sinna erihooldekodusse minema, kui vaid neile sobiv koht oleks. Milline olukord nüüd juuni alguses on?

Tegelikult need suurusjärgud on enam-vähem samad. See on siis, kui me vaatame neid, kes vajavad just nimelt erihooldekodukohti, aga on ka inimesi, kellel on vaja kogukonnas elamiseks toetavaid teenusekohti.

Ma saan aru, et me räägime rohkem erihooldekodude kohtadest, mille rajamine on kallim ja võtab rohkem aega, aga minu arvates on ka hästi oluline pidada silmas, et meil oleks kogukondades ikkagi toetavaid teenuseid kõigepealt. See tähendab, et kui erivajadusega inimene sünnib või haiguse tõttu jääb erivajadusega, et siis tal oleks abi kodu lähedal ja seal teda toetataks ning abistataks.

Tegelikult riigikontroll tegi sügisel ju aruande, millest selgus, et 2018–2024 erihoolekande järjekorras olevate inimeste arv hoopis suurenes Eestis, ligi kaks korda. Kasvanud nõudlusest hoolimata on nende kohtade arv aga hoopis vähenenud. Kuidas siis nii?

Riigikontrolli ülevaate juurde on sotsiaalkindlustusamet (SKA), kes korraldab selle teenuse osutamist, kogu aeg ka kogunud infot ja jaganud seda avalikkusega, et sugugi mitte kõik need inimesed ei soovi minna kohe sellest vajaduse tuvastamise päevast teenusele.

SKA on nüüd personaalselt läbi helistanud kõik inimesed, kes on järjekorras ja seal on selgunud tegelikult hulk inimesi, kes ütlevad, et nad ei soovi kohe teenusele minna. Analoogina võib kuulajale tuua lasteaiakoha – kui laps sünnib, pannakse ta kohe järjekorda, et juhul, kui vanemahüvitise aeg saab läbi ja paari aasta pärast tahaks lapsevanem tööle minna, saab laps järjekorrast lasteaeda minna.

Seepärast ei ole tegelikult olnud ka sellist "kohe ja nüüd on kellu käes, hakkame hooldekodusid ehitama" lähenemist. Järjekorras on lihtsalt väga palju inimesi, kes ütlevad, et nad veel ei tule, neil läheb aega või vanemad ei ole veel nõus oma täisealist last hooldekodusse suunama. Selle tegeliku pildi selgitamine on võtnud seepärast ka aega aega.

Samal ajal on ka olukord, kus meil on sadakond teenusekohta tühjad. Inimesed ei taha minna enam oma kodukohast kaugele ja nad ei taha teenust saada vanades ühiselamulaadsetes hooldekodudes, nad tahavad kaasaegset, privaatset ja inimväärset kohta.

Ma täpsustan üle, et kui riigikontroll ütles, et 2018–2024 erihoolekande järjekorras olevate inimeste arv Eestis kasvas, siis riigikontroll eksis?

Ei, selles suhtes ei eksi. Lihtsalt me ütleme, et see, et inimesed on pannud ennast järjekorda, ei tähenda seda, et nad tegelikult seda kohta ka kohe vajavad. Meil ongi vaja teha selgeks, kui palju neist tegelikult on seal nii-öelda igaks juhuks, kuna jutt liigub, et kohti ei saa.

Ühtlasi on meil vaja teha selgeks, kui palju on seal selliseid inimesi, kes päriselt ka läheksid teenusele juhul, kui koht oleks vaba. Sellega on sotsiaalkindlustusamet väga tublisti tegutsenud, et selgitada tegelikud põhjused välja.

Tegelikult juba enne seda, kui tuli riigikohtu otsus, võtsime aasta algusest ette ka erihoolekandeteenuse reformi, et päriselt üle vaadata, millised on need käepärased vahendid olemasolevate ressursside ja õigusruumiga. Ehk siis mida me saame teha, et kiirendada teenuse saamise võimalusi nendel, kellel on teenust tegelikult vaja.

Meil on olnud ka juhtumeid, kus inimene ütleb, et ma praegu töötan Soomes ja ei taha veel erihooldekodusse tulla – sellised juhtumid jääksid siis järjekorrast välja ja me ei eksitaks avalikkust nende numbritega.

Aga endiselt on ikkagi suur hulk neid inimesi, kes homsest tahaksid minna erihooldekodusse, aga kellele seda kohta praegu pakkuda ei ole. Neid inimesi on siis umbes 800. Nüüd on siis riigikohus öelnud, et riik peab kindlasti tagama inimesele erihoolekande koha. Kohus leidis, et riigil ei ole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest ja teistest seadustest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kuidas riik või sotsiaalministeerium sellele otsusele reageerib?

Ma tahaks väga loota, et selle riigikohtu otsuse toel on tegelikult meie eelarvetaotlused ka senisest tõsisemalt võetavad.

Taotlused vabariigi valitsusele?

Just, taotlused nii järgmise aasta riigieelarvesse kui ka pikemasse nelja aasta riigieelarve strateegiasse. Loomulikult mitte ainult valitsus – eks riigikogu kinnitab eelarve.

Pärast seda, kui on olnud mitmeid valusaid teematõstatusi ning ka esindus- ja huvikaitseorganisatsioonid ning teenuseosutajad on käinud seda teemat selgitamas, siis ma loodan, et see riigikohtu otsus on veel üks põhjus, millest tulenevalt meie rahataotlusi suurendatakse.

See, mida me oleme vahepeal teinud, ongi summade täpsustamine, mis oleks vaja selleks, et saaksime neile esimestele hädas olevatele inimestele teenusekohti luua. Eelkõige räägime me keerulisemate ja suurema toetusvajadusega inimestest, vaimse tervise probleemidega inimestest, et nende lähedased saaksid natukene hõlpu. Me oleme kalkuleerinud välja, mis see minimaalne vajadus oleks.

Sellel aastal jõustus juba ka seadusesäte, et inimene ei saa jääda seda kohta valima päevade lõpuni, vaid see on piiratud. Ta peab ütlema, sest sadakond inimest ootab ju tema selja taga järjekorras. Selliseid täiendusi oleme teinud.

Räägime siis rahast. Neli aastat tagasi, 2022. aastal esitas sotsiaalministeerium riigieelarve strateegias taotluse saada erihoolekandele neljaks aastaks raha juurde umbes 350 miljonit. See tähendab, et iga aasta oleks erihooldekodud saanud juurde umbes 90 miljonit eurot. Olete öelnud, et selle raha eest oleks saanud palgata piisava hulga normaalsete palkadega töötajaid ning oleks olnud tagatud ka piisav arv erihoolekandekohti. Nüüd, neli aastat hiljem, peame tõenäoliselt rääkima vist palju suuremast suurusjärgust, kui tahame arvutada, kui palju selle riigikohtu otsuse sisuline täitmine riigile maksma läheks? Või ma eksin?

Me võiksime rääkida suuremast numbrist, aga teades, milline on meie riigieelarve seis ja milline on üldse Eesti majanduslik seis, siis ei ole meil mõtet nende suurte numbritega välja minna.

Mis see "suur number" siis oleks, kui defitsiit ja rahaline olukord meid ei kammitseks? Kui me tahaksime puhtalt selle riigikohtu otsuse ära täita, et igale abivajajale on oma koht, ühtlasi ka inimväärne palk tegevusjuhendajale või hooldajale – mis see nii-öelda ideaalne rahavajadus siis oleks?

Ma seda lõplikku ideaali ei hakka ütlema. Võtame aga hästi robustse arvutuse, et palju maksavad teenused ja palju meil on inimesi järjekorras. Korrutame selle teenusekoha maksumuse inimeste hulgaga järjekorras. Vaatame ainult seda numbrit, ilma et me tõstaksime palku või suurendaksime siin üht või teist teenuse komponenti. Ainult seda numbrit vaadates oleks aastane lisakulu tänaste hindade juures umbes 25 miljonit eurot.

Aastas?

Jah. Aga need on siis ainult need hinnad, mille kohta me oleme saanud tegelikult juba ka teadmise, et see teenuse hind ei kata teenuseosutaja kulusid. Ta ei saa selle rahaga endale töötajaid juurde ja sellepärast ei olnud meil ka mõtet sellist arvutust teha.

Kui me nüüd arvestame ka hinnatõusudega, mis on vajalik, et teenuseosutaja toimiks ja ei ähvardaks uksi kinni panna, siis need numbrid on isegi suuremad kui ainult pearahade korrutamine teenuskohtadega.

Räägime näiteks järgmise aasta vajadusest. Praegu on erihoolekande eelarve kuskil 55 miljonit eurot – see on kõik teenused kokku, nii toetavad teenused kui ka hooldekodude teenus. Meil oleks vaja igal aastal juurde veel umbes sama suurt summat. Siis me saame öelda, et meie vajadused on kaetud.

Kui me selle 55 miljonit eurot korrutame nelja aasta peale, siis see on umbes 225 miljonit eurot. Nüüd see meie taotlus, mille me oleme eelarvekõnelusteks kokku pannud ja mis lahendaks olukorra ära, on kuskil 197 miljonit.

Ehk umbes 200 miljonit eurot nelja aasta peale on see, mida järgmise nelja aasta jooksul on minimaalselt vaja, et see riigikohtu otsus – igale abivajajale oma erihoolekande koht – saaks täidetud?

Jah, aga see summa ei sisalda ainult seda, et me kõik need kohad loome, sest kohtade loomine ja majade ehitamine võtab aega. Väga suurel määral sisaldab see summa professionaalsete töötajate tööjõukulusid ja töötasusid.

Kui oleme rääkinud huvikaitseorganisatsioonidega, siis nemad ütlevad ka, et kõige olulisem on see, et meil oleks inimesi, kes tahavad ja oskavad erivajadusega inimestega töötada.

Peaaegu poole sellest summast moodustabki tegelikult see töötajate palkade tõstmine ja investeerimine nende haridusse. Kindlasti ka nende arvu suurendamine. Ei saa enam niimoodi, et on üks töötaja 30 inimese peale. Juba see kulu nelja aasta peale on suurusjärgus 123 miljonit eurot.

Igatahes see umbes 200 miljonit eurot on siis see, millega te lähete ka nüüd sügisel riigieelarve strateegia kõnelustele?

Ma loodan. Me oleme ametnikega selle numbri kokku pannud. Me oleme rääkinud sellest ka ministriga ja minister on pidanud vastama arupärimistele, et mida on plaanis nii temal kui ka ministeeriumil teha, et erivajadusega inimesi toetada ja aidata. See on see number jah, millega me välja läheme.

Ma ei tea, kas te kohtute teiste ministeeriumide kantsleritega igal nädalal, aga vast olete seda numbrit jõudnud rahandusministeeriumi kantslerile Merike Saksale juba tutvustada. Mis näo rahandusministeeriumi kantsler sellise numbri peale on teinud?

Ma saan nüüd teile avaldada saladuse, et see on nüüd esimest korda, kui me selle numbri avalikult välja ütleme. Mul ei ole olnud võimalust seda Merikesega rääkida.

Teades teda ja teades ka seda, mida rahandusministeeriumi ametnikud on varem neid samu riigieelarve taotlusi ette valmistades varem öelnud, siis loomulikult paneb see number neid kukalt kratsima. Ega see ei ole ainuke taotlus, millega välja läheme. Sotsiaalministeeriumi portfellis on veel mitmeid küsimusi.

Aga tuleme ikkagi selle juurde, et see on number, mille taga on meie arvates elementaarsed vajadused – seesama tööjõu toetamine, et üldse oleks inimesi, kes tahaksid selles valdkonnas töötada, et nende töötajate palk oleks konkurentsivõimeline ja inimesed ei läheks ära näiteks haiglatesse või üldhooldekodudesse.

See 1500-eurone brutopalk, mida erivajadusega inimestega tööd tegev inimene praegu saab, ei ole meie arvates inimväärne. Selles suhtes need numbrid on suured, aga nende taga on ka argumentatsioon ja loogika. Need ei ole lihtsalt välja mõeldud. Kui tahaks, võiks selle numbri ka suuremaks ajada.

Neli aastat tagasi küsis sotsiaalministeerium nelja aasta peale 350 miljonit eurot. Aasta aega tagasi küsisite samuti kolmekohalist summat miljoneid – lõpuks andis valitsus sotsiaalministeeriumile iga aasta peale juurde vaid umbes neli miljonit eurot. Aasta-aastalt olete te valitsuselt seda raha küsinud ja aasta-aastalt on rahandusministeerium teile näidanud ust, sest lihtsalt riigieelarveline olukord on keeruline. Mis nüüd siis see plaan B on?

Meil on ikkagi ju plaan A, millest ma siin räägin. Need on meie arvutused, millega me välja läheme. Seda 197 miljonit ei ole ju kohe vaja: kui me räägime järgmisest aastast, siis see suurusjärk on 21 miljonit eurot. Seda oleks vaja juurde 2027. aasta eelarvesse ja siis ta hakkab vaikselt tõusma.

Viimane rahandusministeeriumi prognoos ennustab järgmiseks aastaks ikkagi väga suurt riigieelarve defitsiiti. Rahandusministeerium ei taha vast kuuldagi mingitest kahe- või kolmekohalistest miljonitest. Seepärast ma küsin, et olukorras, kus see taust on niisugune, mis siis see nii-öelda plaan B oleks, kui teie taotlust ei rahuldata?

Paralleelselt selle eelarve taotlemisega vaatame me ikkagi ka otsa sellele, kes on need inimesed, kes peaksid esimeses järjekorras abi vajama ning millised on need teenused, milleks abi on vaja. Nende kitsukeste vahendite juures, mis meil on, teeme ka sellise järjekorra.

Praegu oleme me rääkinud palju nendest ööpäevaringsetest teenustest, et inimesed vajavad erihooldekodu. Tegelikult saame me aga kolm-neli korda odavamalt osutada inimestele seda erihoolekandeteenust siis, kui tal on kodu lähedal olemas toetavad teenused. Need samad päevahoiuteenused, kindlasti noortele võimalus õppida ja töötada – see on see, millega me katsume senikaua hakkama saada ja olemasolevat raha kasutada.

Väga sageli ajame me segi erihoolekande ja üldhoolduse. Me ei räägi inimestest, kes lihtsalt tahavad lebada. Me räägime üldjuhul 18–64-aastastest täiskasvanutest, inimestest, kes tegelikult valdavalt võiksid toimetada, tegutseda ja teenida ise raha.

Siin tulebki sellest hooldekodu mõtteviisist minu arvates lahti saada ja rääkida sellest, mida me saame kõik enne teha selleks, et see inimene oleks tegus ja toimekas. Alles siis kunagi hiljem, kui tal on see erivajadus nii kompleksne, et ta ei saa tegutseda, alles siis tuleks talle luua see ööpäevaringse teenuse koht.

Selleks, et need inimesed ei satuks sinna erihooldekodusse, et nad oleksid võimalikult toimekad ja tegusad enda kodudes ja saaksid seda toetatud abi – see ka kindlasti maksab midagi?

Maksab, aga näiteks sellel aastal ongi sotsiaalkindlustusamet loonud 200 toetava teenuse lisakohta just selleks, et ärge nüüd istuge seal järjekorras, ärge oodake, millal teie toimetulek veel halveneb, vaid palun suunake oma lähedased kohe nendele toetavatele teenustele.

Samamoodi ka mina ise teenuseosutajana nägin väga sageli seda, kuidas inimesed jõudsid hooldekodusse liiga hilja – palju varem oleks võinud neid aidata.

Me peame siin kindlasti minema ka selle süsteemi efektiivsuse sisse. Me tegeleme selle erihoolekandereformiga, mille eesmärk ongi vaadata, kuidas tänast süsteemi teha selliseks, et ma järgmisel aastal ei peaks nii palju raha rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksa käest küsima.

Riigikohus leidis oma arvamuses, et riigil pole õigust planeerida eelarves erihoolekandele vähem raha, kui on tarvis põhiseadusest, seadustest ja sotsiaalkindlustusameti õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Üks võimalus, kuidas igale abivajajale oma koht pakkuda, on tõesti teha neid teenuskohti nii, et inimesed saaksid sinna erihoolekodusse. Teine võimalus riigikohtu otsuse täitmiseks oleks ju aga muuta seadusi – langetada lävendit ja kvaliteedistandardeid. Kuivõrd seda annab teha või kas seda on mõistlik teha?

Kindlasti tuleks lähemalt vaadata abivajaduse hindamist. See tähendab, et tuleks vaadata, millised on need inimese tervisenäitajad, mille puhul hinnatakse, et sina veel saad hakkama kodus, aga sina vajad nüüd hooldekodu.

Ehk siis teha seda rangemaks nii, et igaüks, kelle puhul me hindame, et ta on abivajaja, ei oleks tulevikus tingimata abivajaja?

Võib öelda ka niimoodi, et rangemaks, aga me ise nimetame seda hindamissüsteemi ülevaatamiseks. Ma saan ka oma praktikast lähtudes öelda, et on inimesi, kes suunatakse toetavale teenusele, aga tegelikult vajaks ööpäevaringset teenust. Tuleb minna sinna hindamise sisse ja vaadata seal ka üle need võimalused.

Pikas perspektiivis, kui vaimse tervise probleem Eestis läheb jätkuvalt tõusuteed, siis me tõesti peame mõtlema selle peale, millised on riigi võimalused inimesi toetada.

Kindlasti peab siin kasvama inimeste oma vastutus ja lähedaste ja perede vastutus ka selle eest, et hoida ennast võimalikult kaua vaimselt terve. Sellisel juhul tuleb seda lävendit tõsta oluliselt rohkem, kui meie praegused plaanid on.