Ajakirjandusõppe 60. aastapäeva puhul toimub täna Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis konverents, kus arutletakse Eesti ajakirjanduse tuleviku üle.

"Küsimus on selles, kuivõrd suudavad ajakirjanikud olla professionaalsed ja loomingulised. Praegu tuleb väga palju peale meediatoodangut seoses digitaliseerimisega, mida me ei saa sugugi ajakirjanduseks nimetada. Selle kõrval peaks jääma ikkagi ka ajakirjandus, mis süveneb asjadesse, esindab avalikkuse huve ja lähtub teatud printsiipidest," rääkis TÜ meediauuringute vanemteadur Vihalemm ERR-i raadiouudistele.

"See ei sõltu muidugi ainult ajakirjaniku heast tahtest, vaid toimetuse olukorrast ja poliitikast, kui palju jäetakse aega ja võimalust oma tööd korralikult teha. Selles mõttes on asi üsna tõsine praegu, aga Eesti ajakirjandus on siiamaani suutnud siiski üldjoontes sellele väljakutsele vastu seista," lisas ta.

Ka Tartu Ülikooli ajakirjanduse magistriõppe programmijuht Ragne Kõuts-Klemm ütleb, et kuigi tehnoloogia areng on lisaks võimalustele tekitanud ka probleeme.

"Inimese tähelepanu eest tuleb üsna tõsiselt võidelda või vaeva näha. Väga erinevatest allikatest tuleneva infovoo sees elades on üha raskem veenda inimest, et just see info, mida üks või teine kanal pakub, on oluline jälgida," sõnas Kõuts-Klemm.

Ajakirjanduse kvaliteedi parandamiseks ei piisa vaid akadeemilisest haridusest, arvab Peeter Vihalemm. Õpe on tema hinnangul üsna oluline, aga ära ei saa unustada täiendõpet ja inimesi muudelt erialadelt.

"Ega kõik ajakirjanikud saa tulla otse koolipingist. On see siis Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudist või Tallinna Ülikooli kommunikatsiooniinstituudist. Võivad tulla ka ajakirjanikud teistelt erialadelt, kes siis mõnevõrra ümber õpivad, kas töö käigus või täiendkoolitust saades. Õpe, elukogemus, uudishimu ja avatus võiks anda kokku selle, mida vaja oleks," rääkis Vihalemm.