Tegelikult pole juhus, et just Paasikivi juhtimisel valis kaks rasket sõda läbi elanud Soome Teise maailmasõja järel poliitilise kursi, mis viis hilisema soometumiseni – ehk Nõukogude Liidu ideoloogilise ja majandusliku surve all iseseisvuse huvides tehtud möönduste ning võimalikult Kremli-sõbraliku poliitikani. Kogenud ajakirjanik Unto Hämäläinen meenutab, et 1944. aasta sügisel Soome peaministriks saanud J.K. Paasikivi alustas oma poliitilist karjääri juba 20. sajandi alguses. Ta kuulus niinimetatud vanasoomlaste hulka, kes püüdsid läinud sajandi esimestel aastatel paindlikkuse ja keiser Nikolai II veenmisega leevendada Soome rõhumist Venemaa poolt.

Paasikivi tegi sarnasest lähenemisest sõjajärgse Soome ametliku ideoloogia ning talle presidendina järgnenud Urho Kekkonen ei pidanud vajalikuks kurssi muuta. Vastupidi, yhteistyö, ystävyys ja avunanto (koostöö, sõprus ja vastastikune abi) – sellist nime kandis ka Soome ja Nõukogude Liidu vaheline „YYA“ leping – ainult süvenes.

Soome ajaloo paremaks mõistmiseks on aga oluline mõista, et tegelikku allaandmismeeleolu – rääkimata ideoloogilisest ühtekuuluvustundest või soovist Nõukogude Liiduga ühineda – ei esinenud Soome valitsuses ega presidendilossis kunagi. Soome juhtide ülim eesmärk oli vältida veel üht sõda, aga samas – ja see on oluline – ka iseseisvuse kaotamist. Selle käigus näidati välja pehmo'sust ja naiivsust, mis oli vähemalt sama palju teeseldud kui ehtne.

„Erisuhe“ oli majanduslikult ülikasulik (odav nafta ja gaas tarbekaupade ja ehitiste vastu ning plaanimajanduse pluss on ju see, et turumajandusele omased kõikumised seda ei loksuta). Teinekord kõlbas see ka sisepoliitiliseks vigurdamiseks – üha enam andmeid kinnitab, et Urho Kekkonen leppis 1961. aasta niinimetatud noodikriisi ise Kremliga kokku. Nõukogude Liit saatis Soomele noodi, milles nõuti „sõjalisi konsultatsioone“ ja Nõukogude armee sisenemist kartnud soomlaste jaoks sai kangelaseks just Kekkonen, kes Nikita Hruštšoviga kohtudes justkui „Soome päästis“.

Kui Nõukogude Liit lagunes, tabas Soomet kui mitte sajandi, siis vähemalt poole sajandi kõige hullem majanduskriis, kui ebaloomulikult üles ehitatud idaturg kokku kukkus. Samas tähendas külma sõja lõpp poliitilist vabanemist. Soome raputas YYA endalt maha nagu nii mõnigi eestlane kunagise kompartei liikmelisuse ning oli kolm aastat hiljem Euroopa Liidu liige.

See ei tähenda, et surve alt pääsenud riik oleks varasemat allasurutu staatust tagantjärele ärplemise ja rusikatega vehkimisega välja elama hakanud. Rusikas (Soome hoolitses kogu nn soometumise aja siiski märkimisväärse kaitseväe olemasolu ja väljaõppe eest, mille kohaselt vaenlane tuli ikka ida poolt) hoiti taskus, allasurutuna poldud ennast aga eriti tuntudki. Soome poliitikute enamus oli kahe otsaga mängu ja selle tulemusega hoopis rahul. Nende hinnangul oli Kremlile aastakümneid tehtud Kaval-Antsu ja rehepappi korraga.

Soome jätkas võimalikult sõbralikku suhet Venemaaga läbi 1990. ja 2000. aastate. Jalad alla saanud idanaabrist sai jälle oluline – ning vahepeal ka peamine – kaubanduspartner. Soome presidendi residentsis Mäntyniemis seadis ennast sisse Tarja Halonen, kellel õnnestus luua Vladimir Putiniga kummaliselt vahetu suhe, mida, tõsi, oleks palju päris sõpruseks pidada. Soome poliitikutele meeldis mõelda endast kui Venemaa asjatundjatest, kes vene kabet mängides ikka peale jäävad.

Esimest korda tõmmati Helsingis kohv kurku 2008. aasta Gruusia sõja ajal. Soome oli Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni OSCE eesistuja ja Venemaa – üks organisatsiooni liikmetest – pidas korraga sõda organisatsiooni teise liikme vastu. President Halonen ja Soome valitsus võtsid taas kanda Venemaa-eksperdi ja rahusobitaja rolli – valitsuses oli välisministri portfell aga Alexander Stubbi sportlikes kätes.

Soomel vedas. Gaasi- ja naftasõltlasest Euroopa Liit ei kehtestanud sanktsioone Venemaa vastu ning sõda jäi laienemata kaubandussõjaks maailmajao lääne- ja kesk- ning idaosade vahel.

Venemaa õhurünnakute kiuste Tbilisis käinud välisminister Stubb aga oli juba mõistnud, et maailma poliitilises ajaloos on miski pöördumatult muutunud. 2008. aasta augustis ütles ta selle ka kõva häälega välja: Gruusia sõja alguspäev oli rahvusvahelise poliitika pöördepunkt.

Veelgi enam, välisminister Stubb oli mõistnud, et seekord ei saa Soome end enam neutraalsuse keepi mähkida ja erapooletuks jääda. Euroopa Liidu liikmena oleks Soome kohustatud ühises sanktsioonide- või muude vastumeetmete rindes seisma, kui sellised kasutusele võetakse. Samas on riik sõjaliselt üksi. Stubb tegi omad järeldused.

„Soomel on põhjust kaaluda NATO liikmeks saamist,“ ütles toonane välisminister Alexander Stubb 2008. aasta 26. augustil.

Täna on Stubb Soome peaminister. Nädal aega tagasi allkirjastas Soome NATO-ga niinimetatud võõrustajariigilepingu. Venemaa peab aga taas kord sõda oma naabri, teise OSCE liikmesriigi vastu. Seekord ei ole Euroopa Liit piirdunud lihtsalt sõnasõjaga, vaid välja on öeldud ka „s-sõna“: sel esmaspäeval otsustasid liikmesriigid kolmandat korda sanktsioonide üle Venemaa suhtes.

Kui Soome valitsus esmaspäeval oma seisukoha ametlikult paika sai – sanktsioonide tõhustamine kiideti heaks, lihtsalt mõnepäevase viibega – põtkis vastu ainult üks minister. Välisminister Erkki Tuomioja vastuseis oli nii tugev, et valitsus pidi kogunema ühe korra asemel kaks. Tuomioja leidis, et Soome peaks seisma sanktsioonide laiendamise vastu isegi siis, kui kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid selle poolt on. Lõpuks – jäädes valitsuses kaotajaks – laskis Tuomioja oma eriarvamuse koosoleku protokolli kirjutada.

Laupäeval nimetas Helsingin Sanomat Paasikivi ja Kekkoneni doktriinist loobumist ajalooliseks muutuseks. Vähemalt sama ajalooline on tänaseks välja kujunenud olukord – Soome valitsus on olulises välispoliitilises küsimuses lõhki. See pole olnud kombeks, veel vähem on seda olnud kombeks protokolli jäetud märgetega poolavalikult deklareerida.

Kui nüüd aga vaadata pisut laiemat pilti, joonistub välja põhimõtteline veelahe Soome poliitikute seas.

Alexander Stubb – nagu ka kaitseminister Carl Haglund – on uue põlvkonna poliitik, kes käis Nõukogude Liidu eksisteerides alles koolis, kellel on rahvusvaheline haridus juba gümnaasiumiastmest ning kelle kosmopoliitsus on hoopis teisel tasemel kui Soome poliitikas tavaks on olnud. Talle vastanduvad oma alalhoidlikkuse, NATO-vastasuse ja Venemaa mõistmise jutuga aga mehed, kes andsid Soome poliitikas tooni juba soometumise „kuldajal“: Paavo Väyrynen, Erkki Tuomioja ja (teatud osas ka) Ilkka Kanerva.

On selge, et Soome poliitikas toimunud põlvkonnavahetus on toonud kaasa ka muutunud suhtumise Kremli praegustesse võimuritesse ning Lääne julgeolekuorganisatsioonidesse. Tõsi on, et Soome poliitilisse traditsiooni ei kuulu väga järsud muudatused – sestap võib soomlaste tegutsemine siitmailt vaadates teinekord flegmaatiline tunduda. Aga olulisem on näha puude asemel metsa.