Kunagi oli Soome firmamärk erapooletus rahvusvahelistes suhetes, aga mitte enam. Järjest harvem kohtab Soome poliitikuid oma riigi kohta erapooletuse silti kasutamas ning järjest rohkem sõlmitakse kaitsekoostöölepinguid partneritega läänemaailmast, vahendas "Välisilm".

Õige hoo on lepingute sõlmimine sisse saanud just viimase kahe aasta jooksul. Soome välispoliitika instituudi teaduri Matti Pesu sõnul ei tähenda see siiski, nagu hakkaks Soome nüüd NATO-ga ühinema, aga olulist pööret põhjanaabrite mõttemaailmas tähendab see kindlasti.

"Lähtutakse sellest, et praeguses julgeolekukeskkonnas vajab Soome ka kaitsepartnereid. Soome on muutnud oma seadusi ning pragmaatilise poliitikaga püüab saavutada, et kui kriis puhkeb, siis võiks Soome saada sõjalist abi ja on valmis seda ka ise andma," selgitas Pesu.

Põhjanaabrite mõtteviis on tasapisi muutunud juba sajandi esimesest kümnendist peale, tõelise hoo andis sellele sisse aga Venemaa tegevus Ukrainas 2014. aastal. Asi polnud ainult Soomes, vaid ka soomlaste Lääne partnerid ise avastasid alles sel ajal, et islamiterrorism pole sugugi ainus julgeolekuprobleem ning ka neile teistele probleemidele on vaja konstruktiivselt vastu astuda.

Suhtelisest tardumusest ärkasid üles kõigepealt NATO ja USA, seejärel ka Ühendkuningriik ja Saksamaa. Nõnda tekkisid uued julgeolekupoliitilised võimalused nii Soomele kui ka paljudele teistele Euroopa väiksematele riikidele.

Mõni leping, mille Soome viimasel ajal sõlminud on, pole küll kummalegi poolele siduv. Pesu sõnul aga ei tähenda see, et neist midagi kasu pole.

"Soomes mõeldakse päris palju, et selle praktilise koostöö loodud poliitilised sidemed ja Soome geograafiline asukoht ja selle tähtsus ning Soome sõjaline kaitsevõime on need tegurid, mis teevad Soomest huvitava partneri," ütles ta.

Ka Venemaa jälgib tähelepanelikult, milliseid kaitsekoostööleppeid nende väike naaberriik sõlmib. Seda enam, et Kremlis teatakse väga hästi, et Venemaa enda käitumine on enamasti nende lepete sõlmimise ajend.

Matti Pesu ei usu, et Läänega sõlmitavad lepped suhteid Venemaaga kuidagi rikuks.

"Alles Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu kritiseeris Soome tegevust ja sama tegi ka Venemaa kaitseministeeriumi ajaleht. Selge on, et ega Venemaale Soome tegevus meeldi, aga see pole miski, mis Soomele mõju avaldaks. Seda koostööd tehakse ikka ja tehakse edaspidigi," rääkis Pesu.

Soome muutunud arusaam kaitsekoostööst ei tähenda ainult suuremal hulgal sõlmitud leppeid, vaid ka seda, et Soome on Läänemere piirkonnas nüüd julgeolekupoliitilises mõttes rohkem nähtav.

"Möödunud aastal osales Soome Rootsi suurel Aurora sõjaväeõppusel ja tänavu osales Soome ka Eesti sõjaväeõppusel Siil ja harjutas justnimelt sõjalise abi andmist. Minu hinnangul ei piirdu Soome aktiveerumine sellega," selgitas teadur.

Julgeolekupoliitiline initsiatiiv Läänemere piirkonnas on esialgu siiski mitte Soome, vaid Rootsi käes.

"Rootsil on ehk lähedasemad suhted USA-ga, samuti on Rootsi suhtumine Venemaasse tunduvalt kriitilisem, vähemalt retooriliselt. Ka on Rootsi geograafiline asukoht NATO tegutsemise seisukohalt olulisem. Samas on Soome kaitsejõudude struktuur teistsugune - meil on väga tugevad maaväed ja suur reserv, mis jällegi erineb Rootsi olukorrast," rääkis Pesu.

Eestist vaadatuna on tihti tundunud, et Eesti ja Soome arusaamad julgeolekuohtudest ning neile vastamisest ei erinegi ning tegelikult mõtleme ja tegutseme üsna ühtemoodi, erinevused on rohkem väljaütlemistes. Samal seisukohal on ka Matti Pesu.

"Kõigi Läänemere piirkonna lääneriikide - räägime siis Balti riikidest, Poolast, Soomest ja Rootsist - arusaam olukorrast on üsna samasugune. Just see, mida välja öeldakse, on veidi erinev ja riikide ajalugu ning tavad on üsna erinevad - see, kuidas räägitakse ja kui otse. See on küll erinev," ütles Pesu.

Sakkov: Rootsi on praegu NATO-ga liitumisele lähemal kui Soome

Kaitseuuringute keskuse direktor Sven Sakkov rääkis "Välisilmale" antud intervjuus, et Soome on juba viimased kümme või rohkemgi aastat tegutsenud järjekindlalt selles suunas, et olla vajadusel valmis NATO liikmeks saama või sõjalist abi saama või andma. Sarnane seis on tema sõnul Rootsis.

Poliitilist otsust NATO-ga liitumise kohta Sakkovi sõnul aga lähiajal Soomest oodata pole.

Kuigi küsitluste kohaselt ei taha enamik soomlastest riigi astumist NATO-sse, siis väidetavalt mõjutavad inimeste arvamust oluliselt juhtivate poliitikute hinnangud.

"Ju tulenevalt näiteks Talvesõjast ja muudest faktoritest usaldatakse selles küsimuses enda poliitilist, aga mitte ainult poliitilist juhtkonda, vaid ka näiteks kaitseväe juhtkonda jne. Selles mõttes on väga oluline roll ka presidendil ja selle institutsioonil, mistap - ja kuna Niinistö on selle praegu laua pealt ära võtnud - ma ei usu kahjuks lähiajal poliitilises osas järgmisi samme. Kahjuks sellepärast, et Soome ja Rootsi NATO liikmena hõlbustaksid Eesti kaitsmist väga olulisel määral," selgitas Sakkov.

Soome ja Rootsi jälgivad pidevalt teineteise rahvusvahelisi samme. Sakkovi sõnul on see mõlemale kasulik.

"Tõesti, 1991. aastal Rootsi ilma Helsingiga konsulteerimata andis sisse avalduse Euroopa Liitu astumiseks, millele Helsingi väga ruttu järgnes. Sellest ajast saadik nad vaatavad mõlemad silmanurgast teineteise poole, ega teine ei tee seda sammu enne. Praegu võiks öelda, et Rootsis on hetkel NATO teema rohkem laual kui Soomes," rääkis Sakkov.

Sakkov lisas, et Soome võtab riigikaitset väga tugevalt ja investeerib sellesse olulisel määral.