Kätlin Konstabel: kellele me lubame sõnavabadust?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Kui silma hakkab keegi, kel käes Je suis Charlie silt, siis tahaks mõelda, et see inimene lubab sõnavabadust endale ja oma lähedastele. Tegelikkus on aga see, et tublid eesti pered koristavad koos ning võtavad ühiselt kartuleid ja vahel viina, ent rääkimine tundub paljudele väga keeruline, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Suured sõnad ja loosungid ajavad mind segadusse. Need on tihti nagu laste šokolaadimuna – peal ilus kirju paber ja natuke magusat, aga kunagi pole teada, mis täpselt seal sees on. Vahel on just see asjake, mida kogu hingest soovid, aga vahel polegi sees midagi. On praakmuna. Saad natuke šokolaadi kätte ja korraks hea tuju, aga pettumus jääb hinge.

President ergutas aastavahetuse kõnes parteidele peale käima, et need oma valimislubadused meie jaoks n-ö tükkideks lahti võtaks, ära seletaks. Sedasama soovitatakse ju alati ka uusaastalubaduste puhul: sõnastage plaanid konkreetselt, mõelge läbi kulud-tulud, pigem vähem, aga teostatavalt, ja nii edasi. Psühholoogid õpetavad igal pool, kuidas abstraktsed ja perfektsionistlikud sihid inimesi depressiooni ajavad. Nii et vaimse tervise huvides tuleks need väikesteks ja konkreetseteks eesmärkideks tükeldada.

Aga olles aasta alguse ja valimisralli hoogustumise tõttu erinevat sorti lubaduste osas uuesti teadlikuks tehtud ja mõistlikkusele manitsetud, on nüüd äkki paljudel inimestel hoopis uus suur loosung. Je suis Charlie.

Sõnavabadus ju, mis siin keerulist on, võib küsida. Olen sõnavabaduse poolt, lihtne ja selge. Aga mille poolt siis ikkagi?

USAs ei kiputa selliseid karikatuure avaldama, Eestis on väljaannete esindajad öelnud, et kui on põhjendatud, siis võiks. Peaminister ütles, et plaanis on muutuda uueks Põhjamaaks – kas Põhjamaades avaldataks taolist satiiri?

Kuna sõnavabadus tähendab selle lubamist ka teistele, siis mida tehtaks olukorras, kus Eestis loodaks samasugune satiiriajakiri? Oletame, et nad pilkaks kõike, aga selle kõige hulgas ka eestlastele pühasid ja tähtsaid asju. Oletame ka, et seda ajakirja toimetaks vene rahvusest inimesed. Mina küll pole kindel, kas ka siis suur osa eestlasi uhkelt sõnavabadusest räägiks või räägitaks hoopis psühholoogilise kaitse vajadusest ja viidataks teadagi-millise-välisriigi püüetele eestlasi demoraliseerida.

Paljud inimesed olid pahurad juba Andrus Kivirähki peale, et kuidas ta ikka tublit eesti talupoega või Pätsi aega mõnitavat, rääkimata sellest kui palju emotsioone tekitasid "Tujurikkuja" küüditamise ja „Estonia“ huku teemaline sketš.

Aga milleks rääkida meediast ja traagilistest sündmustest? Sõnavabadus on igapäevaste, lihtsate inimsuhete juures ju veel olulisem.

Kui ma näen kedagi, kel käes Je suis Charlie silt, siis ma tahaks mõelda, et see inimene lubab sõnavabadust endale ja oma lähedastele. Ütleb ka igapäevaelus välja, mida ta asjadest mõtleb, seda isegi siis, kui see ei lähe kokku ümberkaudsete arvamisega ja võib endaga kaasa tuua nende pahameelt. On valmis enda üle nalja viskama ja nägema enda puudusi. Laseb teistel end kritiseerida ja ka talub seda – ei muutu agressiivseks, ei tee teist juttu, ei poe peitu ega pea salajast vimma.

On valmis ära kuulama, ise rääkima, olema dialoogis ning vajadusel ikkagi jääma enda põhimõtetele kindlaks – siinsamas igapäevaelus, mitte hüpoteetilistele traagilistele kangelashetkedele mõeldes ega püssitoru ees.

Sõnavabadus igapäevaelus, enda ja teiste jaoks – see võiks ju olla uhke tore eesmärk ja lubadus, kas pole? Või on see liiga hirmutav?

Aga võiks ju teha hoopis nii, et enne lubaduste – olla parem lapsevanem või hoolivam sõber või kasvõi Charlie – andmist läheks ja küsiks endale olulistelt inimestelt. Küsiks seda, et kuidas meie omavahelises suhtlemises sõnavabadusega lood on või miks mitte seda, et kuidas ma saaks olla sinu vastu kena, mida sa ootad ja vajad. Anda neile võimalus rääkida, julgeda kuulata ja vajadusel olla valmis ka ütlema, et ei, kahjuks seda ma lubada ei saa.

Poliitikud käivat praegusel ajal ukselt uksele ja tahavad rahvaga rääkida. Praktilise meelelaadiga inimene võib kurta, et miks nad ometi midagi kasulikku ei tee (näiteks ei aita last hoida või tee pealt lund visata), aga mis oleks, kui võtaks seekord just poliitikutelt eeskuju? Tublid eesti pered koristavad koos ja võtavad ühiselt kartuleid ja vahel viina, ent rääkimine tundub paljudele väga keeruline. Aga arutaks seda lubaduste ja loosungite asja seekord pärast või enne kodutöid oma kallitega?

See on tegelikult olulisem, kui arvata võiks – nii tihti näevad nõustajad ja psühholoogid hädas peresid, kus kõik kinnitavad kirglikult, et hoolivad üksteisest väga ning tahavad sõbralikult läbi saada... ja kurdavad, et miks teised nende püüdeid ei hinda. Üsna kohe aga selgub, et kõigi jaoks tähendab hoolimine ja sõbralikkus erinevat asja ning keegi pole mõelnudki teiselt küsida, et kas sulle minu hoolimise viis üldse sobib – suured sõnad tunduvad ju nii lihtsad, nende arutlusele võtmine liiane ja vaat et pühadust rüvetav.

Nii et minge ja küsige oma lähedastelt, mis nad sõnavabadusest ja hoolimisest ja armastusest ja muudest tähtsatest asjadest arvavad ja kas nad ikka tahavad, et te oleks nagu Charlie. Ja olge valmis, et nad võib-olla ei taha. Võib-olla nad tahavad hoopis, et te oleks nagu Lilian Lepère – teate küll, see trükikoja noormees, kes puges peitu, säilitas ohtlikus olukorras kaine mõistuse ja aitas sms-idega politseid. Aga võib-olla tahavad nad lihtsalt, et te püüaksite olla elus ja õnnelik.

Kas te seda suudaksite lubada?

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: