Kätlin Konstabel: tahaks uskuda ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Ei tee tuju heaks, kui samal päeval lugeda kohtusüsteemi suhtumist juhtumisse, kus teismelised poisid ründasid üht tüdrukut ja seejärel uuringutulemusi juristide hoiakutest perevägivalla teemal. Europoliitikuna ma ütleks, et ma olen väga mures. Lihtsa psühholoogina saan öelda, et tunnen abitust ja lootusetust.

Mis on esimene asi, mida püüavad teha vägivallaga ohvritega kokku puutuvad spetsialistid sotsiaaltöötajatest psühhiaatriteni? Õige, üritavad ohvrit veenda enda kaitseks midagi ette võtma ja politseis avaldust kirjutama, tunnistusi andma. See tähendab lisaks kõigele muule ka esimest sammu ohvri staatusest väljaastumisel ja eluga edasiminekul; tähendab julgust olla oma häbist üle – ja vihanegi.

Kui palju ja kui kavalalt tuleb ohvreid veenda seda kõike tegema... sundida ju ei saa. Rääkida ja veel kord rääkida sellest, et avaldust kirjutades teed heateo ka teistele, sest ükskord kellelegi väga haiget teinud inimene võib teha seda veel. Rääkida, endal kuklas tiksumas teadmine, et kui ohver ei räägi ja spetsialist ka ei räägi, siis ühel hetkel võib see kvalifitseeruda kuriteo varjamiseks.

Nii mõnelgi pool julgustatakse lapsi täiskasvanutele teatama, kui neid kiusatakse ja neile liiga tehakse, olgu siis tavaelus või virtuaalmaailmas. Tulge ja rääkige. Usaldage, sest meil, suurtel, on tahtmist hoolida ja aidata, on õiged arusaamad, väärtused ja alati soov nõrgemat aidata. Aga kuidas saaks laps usaldada, kui ta aimab, et inimesed, kelle asi on kaitsta ja kurjale piiri panna, võivad ta välja naerda ja öelda, et ise olid loll – ja üldsegi, mis sa panid sotsiaalvõrgustiku pildi jaoks liiga lühikese seeliku selga!?

Aga vägivallaga seotud traumad ei ole ju kunagi vaid ühe inimese traumad, need puudutavad ka teisi tema ümber. Isegi kui naised nendega toimunud vägivallast ei räägi, siis mis hoiakut meeste ja suhete osas nad annavad edasi oma tütardele? Kui suur on tõenäosus, et nende tulevastes suhetes on avatust ja ausust, usaldust enda ja partneri vastu?

Kui lapsega on juhtunud midagi hirmsat, siis üritab osa peresid meeleheitlikult eluga normaalselt edasi minna, juhtunust mitte rääkida – ja nii saab sellest kogu pere trauma. Raskete tunnete ja valu eitamine, täiesti mõistetav, aga siiski kunstlik püüe rõõmus ja normaalne olla ei ole tegelikult normaalne ega tee head kellelegi.

Keerulises seisus on ka pered, kus julgetakse rasketest asjadest rääkida – sest kuidas olla ohvriks sattunuga hoolitsev ja toetav, samas teda mitte maha kanda, ohvri seisusse jättagi? Ei õpetata koolides selliseid oskusi, kodus ka ei õpetata, kuidas peaks me seda siis oskama.

Ma tahaks nii väga uskuda, et alguses mainitud juhtum teismelistega on vastik erand. Tahaks ka uskuda, et õigussüsteemis tegelikult arvatakse suhtevägivallast teistmoodi, uuring oli lihtsalt vildakas. Et ühe poliitiku tuntud väljaütlemine vastutustundetute meestega lapsi saavate naiste kohta oli lihtsalt ebaõnnestunud eneseväljendusapsakas.

Tahaks uskuda, et kui meedias kirjutatakse sellest, kui haiget inimesed üksteisele teha võivad, siis on kirjutamise põhjus see, et tegu on millegi erandliku, kummalise, võõristust tekitavaga. Ma tõesti tahaks väga uskuda, et tegelikult me kõik oleme ilusad ja head ning kui haiget teemegi ja halvasti ütleme, siis vaid vahel harva ja kogemata.

Aga mis siis, kui see pole nii? Mis siis, kui tegelikult meis kõigis on hoolimatust ja julmust, väiklust ja omakasu – ainult mõned meist oskavad seda paremini varjata, et paista salongikõlbulikud ja et naabrid ikka tere ütleks?

Ei, ma ei taha nii arvata. Aga ma vaatan igaks juhuks peeglisse.

 

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: