Meelis Oidsalu: kas Balti riikidel võiks olla ühine kaitsevägi?
Balti ühendväe loomise üks eeldusi oleks kokkulepe selles, millised üksused antakse ühise sõjalise ülema käsutusse, millal see allutamine jõustub ja kui ulatuslik on tema otsustusõigus, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
28. augustil teatas Rootsi, et saadab Gripeni hävituslennukid ja sõjalaeva Soomele appi NATO idapiiri kaitsma ja et vajaduse korral antakse need vahendid otse Soome juhtimise alla. Kahe riigi esimesel ühisel lennul 24. septembril tuvastasid mõlema riigi hävitajad Soome õhuoperatsioonide keskuse juhtimisel Vene sõjalennukeid Soome lahe kohal.
See on järgmine etapp Põhjala kaitsekoostöö süvenemises, mille üks tugisambaid on 2009. aastal pärast finantskriisi muuhulgas kulude kokkuhoiuks loodud NORDEFCO sõjalise koostöö formaat.
Venemaa 2014. aasta agressioon viis Soome ja Rootsi ühise sõjaaja planeerimiseni ning tihendas nende operatiivkoostööd Norraga. Nende hilisem NATO-liikmesus sidus piirkonna kaitse tihedamalt alliansi plaanidega. Selle arengu tulemuseks on parem piiriülene sõjaline liikuvus, lõimitud juhtimine ja nelja riigi ambitsioon kasutada oma ligikaudu veerand tuhandet hävitajat ühe õhujõuna.
Piirkondlikku tööjaotust toetab ka NATO staapide paiknemine. Soomes Mikkelis asub maismaaoperatsioonide staap, Norras Bodøs õhuoperatsioonide ja Taanis Aalborgis erioperatsioonide oma. Rootsil on keskne roll piirkonna logistilise sõlmpunktina.
Soome välispoliitika instituudi vanemteadur Matti Pesu käsitleb oma 30. oktoobril Foreign Affairsis avaldatud artiklis "Kas Põhjala mudel võiks päästa NATO?" Põhjamaade kaitsekoostööd eeskujuna alliansi tugevdamiseks väiksemate isetoimivate kaitseklastritena. Balti riikide ja Poola jaoks tõstatab see küsimuse, millised ühise tegutsemise kokkulepped peaksid olema sõlmitud juba enne kriisi.
Pesu hinnangul võiksid need puudutada kaugmaarelvade kasutamist ja laskemoonavarude jagamist olukorras, kui piirkonnas on tekkinud sõjalise kaitseoperatsiooni vajadus, kuid NATO ühine vastus alles kujunemas.
Õhuvägede koostöös on Balti sõjaline integratsioon NATO raames juba ositi fakt. BALTNET ühendab kolme riigi õhuseire- ja juhtimisvõimeid ning hõlmab ka ühiselt mehitatud juhtimiskeskust Karmėlavas Leedus. Ühe riigi seire- ja juhtimisüksus saab toetada NATO õhu- ja raketikaitseoperatsioone ka teiste Balti riikide õhuruumis. Operatsioonide juhtimine ise käib läbi Saksamaal asuva regionaalse õhujuhtimiskeskuse.
2015. aastal asutasid Balti riigid ühise staabielemendi (B-CJSE), mille ülesanne on koordineerida operatsioonitasandi kaitseplaneerimist. See on siiski tegelikkuses kolme riigi ühine töörühm, mitte päris staap. 2024. aasta jaanuaris allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu kaitseministrid HIMARS-ite rahu- ja sõjaaegse ühiskasutuse raamistiku loomise kavatsuse. Mullu oktoobris lepiti kokku sihtmärgistamise koordineerimises, et naabrid kõik omapäi samu vastase sihtmärke ei ründaks ja nii moona raiskaks.
Ka Poolaga koostöö tihendamist on juba alustatud. Nelja riigi kaitseministrid leppisid sõjaliste kaitseliinide arendamise koordineerimises kokku 2024. aasta septembris. Leedu ja Poola kaitseväe juhid arutasid viimati oktoobris juba 2022. aastal sõlmitud kaitseplaani Orša elluviimist.
Kahepoolne plaan korraldab vägede koostegutsemist mõlemal pool piiri, sealhulgas Suwałki koridori ja Leedu territooriumi kaitseks, ning seda plaani on õppustel ka harjutatud koos teiste NATO liitlastega. Tegemist on alliansi kaitset täiendava lokaalse plaaniga, mille täpsed käivitamis- ja juhtimistingimused pole avalikud.
Soome eksperdi Matti Pesu käsitlusest edasi mõeldes võiks küsida, kas peaksime nende sõjalise lõimimise sammudega piirduma või võiksime kasvõi tõsisema mõttemängu vormis läbi planeerida sellise Balti kaitsekorralduse, mis võimaldaks sõja ajal rääkida ühiselt juhitud ühendväest ka siis, kui NATO kaitseoperatsiooni pole käivitatud. Poola kaasatus oleks sellise plaani vältimatu osa.
Balti ühendväe loomise üks eeldusi oleks kokkulepe selles, millised üksused antakse ühise sõjalise ülema käsutusse, millal see allutamine jõustub ja kui ulatuslik on tema otsustusõigus. Eesti seadus võimaldab juba praegu anda osa käsuõigusest välisriigi ülemale ning võtta vastu käsuõigust teise riigi üksuste üle. Püsiv ühine sõjaaja juhtimiskorraldus nõuaks aga riikide vahel märksa ulatuslikumaid kokkuleppeid ja ka konkreetsemat plaani.
Sellised Balti riikide ulatuses vabalt liikuvad ja ristkasutatavad sõjalised üksused võiksid säilitada oma rahvusliku koosseisu, keele ja traditsioonid. Määrav oleks see, kas ühine ülem saab talle antud ülesande täitmiseks vägesid tegelikult käsutada või peab iga olulise otsuse jaoks kolmest pealinnast uue loa saama.
Nii ulatusliku ühendamise puhul oleks põhjendatud sõlmida kolme riigi ratifitseeritud kaitseleping, mis määraks ühise juhtimise alla koondatud väe ülesande, poliitilise juhtimise ja ka sõjalise käsuliini.
Ilmselt kõige raskem kokkulepe puudutaks Balti lokaalse kaitseplaani aktiveerimist. Üks võimalik mudel oleks valitsuste ühine poliitiline nõukogu, mis kinnitab kaitseplaanid. Rünnak ühe osalise vastu peaks käivitama ühise kaitse, mitte läbirääkimised selle üle, kas ja millega hätta sattunud naabrit konkreetses olukorras üldse abistada.
Teine Balti ühendväe toimimise eeltingimus oleks usutav pikaajaline rahastamine. Ühist väge ei saa planeerida nii, et üks osaline saab igal eelarveaastal oma panust ühepoolselt vähendada ja jätta puudujäägi teiste kanda. Rail Balticu rahastamisraskused näitavad, kui oluline on siduda ühised pikaajalised plaanid usutava rahastuskavaga.
Eraldi kaitsevägedega võrreldes oleks ühise väe suurim võimalik tugevus jõu kiire koondamine kogu piirkonna jaoks otsustavasse kohta. Ühine juhtimine saaks hõlmata õhutõrjet, kaugmaatuld, luuret, reserve ja lahinguvarusid ühe tervikuna ning vältida seda, et iga riik optimeerib oma lõiku, aga nende vahele jääb Balti kaitsetandri tervikvaates kriitiline auk.
Ühine planeerimine sunniks ka ausamalt arvestama, milline üksus on päriselt olemas, kui kiiresti see liigub ja kelle ülesannet see esimesena täidab. NATO Balti kaitseplaani osana on sellised arvestused juba tehtud, ent Balti ühendväe mõttemängus võiks mõelda ka sellele, millele viitab Pesu oma artiklis, ehk siis piirkondlikule sõjalisele isetoimimisele.
Teine Balti ühisväe tugevus oleks võimalus kasvatada võimeid, mille jaoks iga riigi spetsialiste ja raha eraldi napib. Sarnaste relvasüsteemide ühine väljaõpe, relvastuse elutsükli haldamine, side ja logistika võiksid vähendada dubleerimist ning koondada haruldasi oskusi. Ohvitseride väljaõpe juba toimub ühiselt Tartus asuvas Balti kaitsekolledžis, sellist väljaõpet saab laiendada ka taktikalisele tasandile.
Kolmas Balti ühendväe eelis võiks olla tugevam heidutus. Ette kokku lepitud juhtimine ja volitused vähendaksid aega, mis kulub abistamisotsuse muutmiseks tegelikuks sõjaliseks tegevuseks. Kui rünnak ühe riigi vastu paneks eelnevalt kokku lepitud korras liikuma kõigi kolme jõud, oleks vastasel vähem lootust neid poliitiliselt üksteisest eraldada.
Balti riigid saaksid oma kohaliku kaitseklastri loomisel eeskuju otsida mitmest juba toimivast Euroopa koostöökorraldusest. Eriti lähedal on selle Briti juhitud Ühendekspeditsioonivägi JEF, kuhu kuuluvad Ühendkuningriik, viis Põhjamaad, kolm Balti riiki ja Holland. JEF võimaldab Ühendkuningriigil tegutseda ühe või mitme osalejaga, ootamata kõigi liikmete nõusolekut. Iga riik otsustab oma vägede panustamise ise.
Belgia ja Hollandi mereväed pakuvad veelgi sügavama integratsiooni näite. Neil on ühine operatiivjuhtimine ja staap Den Helderis ning pikaajaline koostöö hoolduses ja väljaõppes. Belgia ja Holland tagavad vaheldumisi ka Beneluxi riikide õhuturvet. Balti riikidele pakub see olulist kogemust, kuidas jaotada igapäevaseid ülesandeid ja ülalpidamiskulusid ning valmistada üksusi ette ühise juhtimise all tegutsemiseks.
Maavägede lõimimisel võiks eestlastele, lätlastele ja leedukatele olla võimalik eeskuju Saksamaa ja Holland. Alates 2023. aastast on kõik kolm Hollandi maaväe lahingubrigaadi integreeritud Saksa diviisidesse, säilitades Hollandi riikliku otsustusõiguse nende kasutamise üle. Balti riigid võiksid sellest võtta üle konkreetsete üksuste püsiva seotuse samade staapide ja naaberüksustega. Regulaarne ühine planeerimine ja väljaõpe aitavad muuta üksuste sõjaaegse allutamise harjumuspäraseks.
Sellisel ühendväel oleks kindlasti ka riskid. Plaanide ja võimete ühendamine suurendaks vastastikust sõltuvust. Kui tööjaotus läheks nii kaugele, et iga kriitilist võimet arendab ainult üks riik, võiks selle riigi taristu purustamine või ühenduste katkemine halvata kõigi kolme kaitsmist. Eraldi süsteemides on kallist dubleerimist, kuid osa sellest on sõjas vajalik ohutusvaru. Seetõttu peaks ka Balti ühendvägi säilitama igas riigis eraldi mobilisatsiooni, territoriaalkaitse, esmase logistika ja iseseisva tegutsemise võime.
Samuti ei kattu Balti kolmepoolne formaat kõigi sõjaliste ülesannete geograafiaga. Eesti kaitse seob meid Soome lahe ja Soomega, Leedu kaitse Suwałki koridori ja Poolaga. Täielik ühendamine oleks halb tehing, kui see muudaks nende partneritega tegutsemise keerulisemaks.
Sellegipoolest tasuks ühise Balti kaitseväe moodustamise võimalust tõsiselt analüüsida, võrreldes kolme lahendust: praegusega võrreldes tugevdatud koostöö eraldi kaitsevägede vahel, püsiva ühise operatiivjuhtimisega väekoondise moodustamine ja täielikult ühendatud kaitseväed.
Balti ühendväe mõtte läbikaalumine teeks sõjalise koostöö tihendamise väljavaated selgemaks ka siis, kui lõpuks otsustatakse jääda praeguse mudeli juurde ja säilitada kolm eraldi kaitseväge.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel




