Oli see ikka tõesti sobivaim ja planeeritud pala religioosseks kippunud ürituse peakangelase imetegudele taustaks?

Mis üldse meie peades toimub, kui me muusikat teeme ja kuulame, laule laulame?

Mõni kuuleb vaid heli valjust. Teine kogeb midagi, mille kohta ütleb „võimas“ või „ilus“. Kolmas naudib kompositsiooni nüansse, neljandale meenuvad tema isiklikud elusündmused.

Muusikal on ühendav mõju, see on elementaarseks peetud tõde, aga vaevalt ta päris kõiki ikka ühendab – pigem ikka neid, kelle jaoks kõlavad helid ja tekst on seotud ühe ja sama tähendusruumiga. Ja kui muusika meid ühendab, siis mida me selles ühendatud olemises kogeme? Kas muusikast alguse saanud emotsioon ka meie päriselulisi tegevusi mõjutab?

Võiks ju välja uurida, kas see on nii. Et naised, kellele on armas „Sireli, kas mul õnne“, kodus ei naaksu ega õienda, on õrnad ja helged. Ja et mehed, kes „Ärkamise aega“ laulnud (teate küll seda meestele laulmiseks mõeldud kohta: „tulega, mõõgaga tuli võõras mees“) on kaitsetahte osas sookaaslastest suure sammu võrra ees.

Või kas me ikka tahame mõelda, et muusikal on mõju?

Pärast Pariisi terrorirünnakuid Inglismaal 17. novembril toimunud Inglismaa ja Prantsusmaa sõpruskohtumise eel jalgpallis laulis terve Wembley staadion ”Marseljeesi”. Prantsuskeelseid sõnu näidati suurel ekraanil. Jalgpallivõistluste ajaloo mõttes oli tegu erakordse ühendava sündmusega.

Meediakajastustes enne mängu ja hiljem tuletati aga meelde ”Marseljeesi" sõnu – et ei ole see mingi rahulik ja sõbralik lauluke. Relvile kutsutakse, verevalamisele. Oli ka Briti väljaandeid, mis julgesid viidata Marseljeesi meeleolu sarnasusele islamiterroristide omaga ja noomisid, et päris põgenikele me sellise lauluga sõbrakätt nüüd küll ei ulata.

Ja ometi – kõik prantslased laulavad, mitte ainult Rahvusrinde inimesed. Tunnistan ausalt – ma ei suuda kujutleda, aga tahaks väga näha, mis toimub ”Marseljeesi" ajal nende prantslaste peas, kelle juured on Mustal Mandril või araabia maades. Mida see laul neile tähendab? Mismoodi nad mõtlevad, kui loevad või koolis kuulevad vabadusest, võrdsusest ja vendlusest – ja sinna juurde jakobiinide diktatuurist?

Samamoodi - kas Deutschlandlied saab eales tekitada ühesuguseid tundeid kõigi Saksamaal elavate inimeste südames? Kas keelend Scipio kiivrist Itaalia hümnis tähendab kõigile Itaalia elanikele sama, ka üle Vahemere tulnutele?

Me võime rääkida integratsioonist, kohanemisest, omade ja mitte nii omade võrdsest sõbralikust kohtlemisest, aga kuskil sügaval on sellised lood ja laulud. Omad laulud ja hümnid, mida võib-olla kõik suure osa ajast jorisevad uimaselt ja mõttevabalt, kohustuslikus korras. Mingil hetkel aga need laulud ärkavad ellu, hakkavad inimesi ühendama – ja lahutama.

Kas ”Marseljees” meile, eestlastele, sobib? Ühelt poolt meil sõjakaid laule on – ja mitte ainult sõjalaule. „Isamaa ilu hoieldes“ Ivo Linna eeslaulmisel kõlab pea sama kurjakuulutavalt kui „Raua needmine“ ilma „Metsatöllita“. Kui selliste laulude laulmise suurpidusid iga-aastaselt Eesti-Vene piiri lähedal plaani võtta ja koolides neid regulaarselt õpitaks, oleks sel võib-olla pea sama heidutav efekt kui mõne NATO hävitaja viibimisel Ämari baasis.

Teisalt, vaatame meie kahe kõige hingelähedasema laulu – „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ja „Mu isamaa on minu arm“ – sõnu. Tunnistatakse rohkesõnaliselt püsivat armastust kodumaa vastu ja tänatakse, soovitakse kõrgematelt jõududelt isamaa hoidmist igas olukorras ja mööndakse valmidust isamaa eest vajadusel surra. Aga kuidagi passiivne on nende hoiak. Õpitud abitus, ütleks paadunud psühholoog. Pole mingit märki sellest, et lauljad kalli kodumaa heaks suuri tegusid korda saata tahavad – ainult suremisest räägitakse.

Ma ei tea, kas see ütleb midagi meie, eestlaste, mentaliteedi kohta, aga selle mõttega mängida ju võib. Kas meile on pigem loomuomane leplikum, passiivsem, soodsale saatusele lootev meelelaad või see teine, aktiivsem hoiak?

Kuidas on lood meie positiivsete emotsioonidega? Euroopa Liidu hümni, „Oodi rõõmule“ enamasti ei laulda. Võib-olla on see viga. Kui räägitakse euroopalikest väärtustest, siis rõõmu nende seas enamasti ei rõhutata – ometi kas või viimaste Pariisi rünnakute järel tundub, et peaks. Vabadus veeta mõnusalt vaba aega, igaüks omal moel, elu nautida. Vendlus ja sõprus rõõmus. Mitte usus, mitte töörügamises, verevalamises või kannatustes – rõõmus. Kas see meile sobib?

Või kas meie, eestlased, suudame näiteks ette kujutada, kuidas olla feuertrunken? Eesti keelde on see tõlgitud taevalikuks joobumuseks, kuid mis tunne oleks… tulest joobuda? Mõelge, pange silmad kinni, püüdke korraks kujutleda. Kas me suudame selle tunde endas leida? Feuertrunken.

Me peame ennast muusika- ja laulurahvaks. Laulev revolutsioon. Väga kena ja pidulik ja tore. Aga võib-olla ei mõtle me muusikast, selle tähendusest, võimalustest ja elulisusest piisavalt. Vahetult enne ja pärast laulupidu, jah, palju kõrgeid mõtteid ja suuri emotsioone – aga muul ajal väga ju ei räägita. Eurovisiooni ja poplaulude puhul vahel urisetakse, et appi, kui jabur tekst ja primitiivne muusika. Aga veel?

Kas me räägime sõpradega, isiklikul toonil, kas või hetke lemmiklugude mõjust ja tähendusest neile? Kui paljud laulukoorides käivad vanemad arutavad võsukestega kodus nende kavas olevaid laule, neid kodus laulavad? Paljud on nüüd sellestsamast ”Marseljeesist” rääkinud, mõelnud?

Võibolla ei kasuta me oma muusikatraditsioone, muusikakultuuri mitmekülgsust igapäevaelus ja muudes valdkondades, ka koolis lapsi arendades piisavalt. Mina mäletan siiani, kuidas põhikoolis anti ülesandeks Griegi „Hommikumeeleolu“ teemal fantaasiajutuke kirjutada, ilma, et me teose pealkirja oleks teadnud. Muidugi saaks tutvustada muusika abil kõiksugust ajalugu, aga vast veel olulisemana arendada tundekasvatust, erinevate hinge- ja muude maailmadega arvestamist, nende väärtustamist.

Muusika on ju uks teise maailma. Sinna, kuhu sõnade ja lennukitega alati ei pääse. Vahel on selleks enda sisemaailm, kes teab? Parteikongressidel parema muusikavaliku saavutamine ei peaks olema põhjus muusikaga tegelemist edendada – aga võib-olla see oleks, et saaksime siis iseendaga ja omavahel palju paremini läbi?