Rain Kooli: ahistamine on naiste argipäev
Osa noortest moslemimeestest oma massiahistamisega on toonud Euroopasse uue ahistamisvormi, kuid mitte seksuaalset ahistamist kui nähtust ennast. Selle juured on palju sügavamal ja siirded palju laiemale levinud kui meile meeldiks mõelda, kirjutab Rain Kooli oma kommentaaris.
See oli üks tavaline hall hilissügisene või varatalvine õhtu okupeeritud Eestis. Ühele meie pere naistest sõna otseses mõttes litsus Balti jaama tunnelis ligi tundmatu mees. Mis tolle eesmärk oli, jäi õnneks selgusetuks. Otsustavus ja ründaja näkku löödud teravad hambad päästsid rünnatu tookord halvimast.
See jäi minu jaoks pikaks ajaks sisuliselt ainukeseks kaudsekski kokkupuuteks nähtusega seksuaalne ahistamine. “Neist asjadest” ei räägitud ega kirjutatud, välja arvatud ülilakoonilistes kohtuteadetes, mille steriilne kõnepruuk peegeldas vaid kõige jõhkramaid nähtusi, otsest vägistamist – nii palju, kui sellest toona miilitsale teatati. Ehk et eriti mitte.
Tõsi, sellest ühest meie peret puudutanud juhtumist meil kodus räägiti, kuid sedagi poolihääli, peaaegu sosinal.
Alles aastaid hiljem, rohkem kui 20-aastasena, hakkas minuni naissoost tuttavate ja sõprade kaudu jõudma üha enam lugusid, millest koorus välja üha inetum pilt naise positsioonist ja tegelikkusest meie aja Euroopa ühiskondades. Kusjuures vahet polnud, kas tegemist oli nõukogude võimu küüsis oleva Eesti või näiteks vaba Soome ühiskonnaga – naistel on kogemusi kõikvõimalike ahistamise vormidega palju rohkem kui üldiselt arvatakse (või tahetakse arvata), neid kogemusi ei võeta ühiskonnas tihtipeale tõsiselt ning ahistajad ise ei näe oma käitumises üldse probleemi.
Alates samas lakas maganud eakate sugulasmeeste või perekonnatuttavate lähenemiskatsetest lapseeas tüdrukutele kuni vägistamiseni oma elukaaslaste poolt täiskasvanud naistena… Paljude naiste elu on täis labaseid kommentaare nende välimuse ja seksuaalsuse kohta, kahemõttelisi nalju, vägisi suudlemise püüdeid, tagumikule patsutamist, rindade pigistamist, käperdamist, viinahaisulisi ettepanekuid ja palju muud, mida kõige selle taga olevad mehed on pidanud kas mehiseks, naljakaks või loomulikuks.
Ma avaldan teile nüüd võib-olla midagi, mis on teie jaoks seni saladus olnud – aga tõesti, naistel ei ole kõige selle keskel tore. Ei, nad ei naudi seda. Ei, isegi siis mitte, kui nad kõvera naeratusega sellest üle püüavad olla. Ei, naise ei ei ole võib-olla. Ning isegi kui naine on jah öelnud, on tal õigus ümber mõelda. Mis tahes hetkel.
Ennetades süüdistust, et järgnevaga püüan ma Kölnis tegutsenud sisserändajatest ahistajaid puhtaks pesta, kordan, mida olen varem selgelt öelnud – igasugune vägivald, alistamine ja ahistamine on väär, olenemata sellest, milline on süüdlase taust. Rahvus ega religioon ei saa õigustada halba suhtumist naistesse, nagu ei saa ka tööpuudus, madal haridustase või pärinemine kusagilt pärapõrgust. Seega ei saa ka ühelgi juhul ahistamisest mööda vaadata või seda maha salata.
Küll aga on oluline mõista, et kahjuks ei vabane meie naised oma ahistamist täis tegelikkusest isegi siis, kui kõik varjupaigataotlejad Euroopa riikidest välja saata. See ei tähenda, et sisserännanute ahistamisjuhtumeid peaks kuidagi kergekäelisemalt võtma – sallimisest rääkimata –, vaid et me ei saa end uinutada lihtsalt tekkivasse usku, et naiste seksuaalne ahistamine kui selline on uus ja imporditud nähtus, mis kaob koos immigratsiooniga.
Osa noortest moslemimeestest oma massiahistamisega on toonud Euroopasse uue ahistamisvormi, kuid mitte seksuaalset ahistamist kui nähtust ennast. Selle juured on palju sügavamal ja siirded palju laiemale levinud kui meile meeldiks mõelda.
Seega tuleb lisaks sellele, et sisserännanutele tehakse kohe ja ühemõtteliselt selgeks, mis on meie ühiskondades lubatud ja mis mitte, endiselt tegeleda ka traditsioonilise, kodukootud ahistamisega. Naiste seisukohalt pole vahet, kas käperdavad "omad" või sisserännanud.
Allikas: Vikerraadio kommentaar