Kätlin Konstabel: miks mehed ahistamisest kuuldes kõrvulukustavalt vaikivad
Miljonite naiste sotsiaalmeedia ajajoontele ilmunud #MeToo märgina sellest, et ka nemad on kogenud seksuaalset ahistamist (või lausa rünnakuid) peaks andma teada, kui levinud probleemiga on tegu. Miks on aga selle kõrval mehed nii kõrvulukustavalt vaiksed?
Miks nad ei mõista naiste ahistamist hukka? Kas või juba sellepärast, et kui keegi ütleb „ära palun tee“, siis viisakas inimene lõpetab ära – seda õpetatakse ju mudilastelegi.
Ei, mitte kõik mehed pole vaiksed. Seksuaalse ahistamise ja rünnakutega seoses on saanud lugeda justkui lugupeetud inimeste mõtteavaldusi indlevatest märadest ja täkkudest, tango tantsimisest ikka kahekesi ja et naised süüdistavad alati kõiges mehi, „asjaolud“ naisi kunagi ei huvita.
Aga on ju palju toredaid, häid, tarku mehi ka. Kus nemad on? Kus on need särava mõistuse ja terava sõnaga mehed, kel alati on midagi mõistlikku öelda Eesti ja Venemaa või USA ja Põhja-Korea pingete, teadusrahastuse, Eestimaa eetilise kliima või demokraatia põhiprintsiipide kohta?
Literaadid ja ärimehed, akadeemikud ja spordistaarid ja kes kõik veel. Kas naiste – poole inimkonnast, tuletagem meelde – heaolu ei ole nende jaoks tähtis teema?
Kunagi oli küll liikumine „Mehed naistevastase vägivalla vastu“. Võib-olla liikumist enam pole, oli selline projektivärk, kodulehtki on maas – aga needki mehed on ju ikka alles. Kas nende meel on muutunud?
Ma vaidlen vastu väitele, et lood naistest – või tütarlastestki –, kes räägivad, kuidas neid on kas ahistatud või lausa vägistada üritatud, on kurjade feministide lood või lood naistest, kes ise ka ei tea, mida nad tahavad, keda on lihtsalt õpetatud kiuslikud olema ja korraga mitte kätte andma.
Vaidlen vastu, sest ma ei usu, et meestele tõesti meeldib südamepõhjas mõte, et suur osa naistest on vähemalt teismeeast peale pidanud maailmas liikuma eeldusega, mehed on tõprad. Teadmisega, et olgu mehed vahel sõbralikud, aga tegelikult peab ikka hirmu tundma. Valmis olema, et ka see kõige toredam paneb suvalisel hetkel maksma oma füüsilise üleoleku. Kui mitte muidu, n-ö Raekoja platsil ja keset heledat suvepäeva, siis pimedamas kohas, tihedalt täiskiilutud ühistranspordivahendis või natukese alkoholiga ja peol kindlasti.
Ja kui emotsionaalsete või füüsiliste lähenemiskatsetega tüütuks muutunud mehele konkreetselt selgeks teha, et ei taha, siis solvutakse ja peetakse naist ebaviisakaks – aga kui naine hambad ristis taolisi lähenemiskatseid talub ja need muutuvad millekski, mille puhul võiks vaadata karistusseadustiku poole, siis saab ta kuulda, et miks sa lasid endaga nii teha, miks sa lärmi ei löönud.
See kõik on selline igapäevane valmisolek, mida suur osa naistest ise enam tähelegi ei pane.
Kui enamik mehi ei taha olla tõpraks peetud ja tõpraksolemist toetavad, siis võiks ju seda välja öelda. Ainult siis, kui need toredad, targad ja eesliinil olevad mehed hakkavad selgesõnaliselt välja ütlema, et naistega tuleb käituda lugupidavalt, muutub Eesti mõtte- ja komberuum laiemalt.
Ei, selleks ei pea seda poliitikut või toda tohtrit põrgupõhja manama. Võibki öelda, et ma ei tea, mis seal täpselt toimus, kuid lisada „aga naisi ei tohi kiusata, ahistada, rünnata – teha midagi, mida neile haiget teeb – mitte kunagi“.
Ma ei taha uskuda, et selle vaikimise taga on kõigil meestel hirm selle ees, et kardetakse välja ilmuvat mõnda naist minevikust või olevikust, kes kurvalt või põlglikult otsa vaadates tõstab teema ütleja silmakirjalikkusest. Päriselt silmakirjalik on siiski see, kui need vaikijad oma kodus kasvavatele tütardele ja poegadele lugupidava käitumise, piiride seadmise ja hoidmise teemal pühalikke kasvatusalaseid loenguid peavad või naistega kurjustavad, et miks nood end lihtsalt rohkem ei kehtesta, kui paremat palka tahavad.
Sotsiaalmeedias jagati sõnumit, et kui mehed ei saa muidu aru, mida seksuaalne ahistamine naistele tähendab, siis mõelgu vanglale ja ärgu tehku naistega vastu nonde tahtmist seda, mida nad ei taha, et teised mehed nendega, vastu nende tahtmist, vanglas teeks. Aga ehk saaks siiski lihtsamalt?
Kui on keeruline mõelda naiste heaolule abstraktselt, siis võiks ju mõelda oma emale, naisele, tütrele, õele. Miks ei võiks mehed mõelda nii, et kas viis, kuidas mina kohtlen naisi või mille ma teiste meeste puhul oma vaikimisega heaks kiidan, oleks aktsepteeritav ka siis, kui nii koheldaks mu naist, tütart, ema või õde.
Ilmavaatelgi pole ju siin tähtsust. Teisele haiget tegemist, kellelegi oma tahtmise jõuga pealesurumist võiks ju hukka mõista nii konservatiiv kui liberaal.
Ja kes kahtlevad ja mõtlevad, et ei tea, kuidas see ikka õige mehe kuvandiga sobiks… Minu jaoks – ja mulle tundub, et paljude naiste jaoks – on traditsioonilised, õiged, normaalsed mehed sellised, kes hoolivad neist, kes haiget saavad. Ei keera pead kõrvale, ei tee teist juttu või lolli nalja. Mehed, kes astuvad välja ja ütlevad oma arvamuse, kui neile miski korda läheb.
Teevad seda ka siis, kui ülejäänud kari muul viisil või vastu määgib. Oskavad rääkida ja tegutseda rahulikult, aga südamega. Teevad vahet otsustavuse ja impulsiivsuse vahel ning valivad esimese. Mitte ainult ei ütle (sotsiaalmeedias enda kurtmisvaimukusega eputades), mis kõik maailmas häirib, vaid ka teevad midagi, et häiriv asi saaks teisiti ja maailm seega natuke parem olema.
Ja kui ütlevad, et hoolivad naistest, siis hoolivadki, tegudega.
Iga mees võiks aga prooviks testida enda peas mõtet, et kuidas oleks kanda rinnas Eestit kaitsvate sõjameeste toetuseks oleva sinilille märgi kõrval ka üht teist. Sellist, mis annaks kõigile märku, et see mees austab naisi ja hoolib nende heaolust. Oleks see väga imelik? •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli