Kas arvasite ära, kellega tegu? Need on lapsed.

Iseenesest on irooniline rääkida lastest kui vähemusest. Me oleme ju kõik ise kunagi lapsed olnud. Nii et erinevalt paljudest teistest vähemustest valitseb teatud empaatia selle rühma suhtes meis kõigis. Ja kui ka lapsed on vähemus ühiskonnas, siis on nad väga oluline vähemus. Lausa nii, et mida vähem lapsi, seda olulisemad nad on. On ju nende päralt tulevik, ka meie oma.

See olulisus muudab nad ka atraktiivseks grupiks, mida poliitilises retoorikas ära kasutada. Olgu siis mainekujunduslikult (beebide suudlemine on ju valimiskampaaniate kõige klassikalisem klišee), vastase ründamiseks (viidates sellele, et justkui too ei hooliks lastest) või ka oma ilmavaate või erihuvide edendamiseks.

Ka kooseluseaduse arutelus on laste kaart tugevalt mängu löödud, seda oli kõigil võimalik kuulda kasvõi teisipäevases “Vabariigi kodanike” saates. Ei kooseluseaduse pooldajad ega vastased väsi rõhutamast, et nende positsioon on kõige õigem, sest see kaitseb lapse õigusi.

Kooseluseaduse pooldajad põhjendavad rakendussätete kiire menetlemise vajadust muu hulgas sellega, et see kaitseb lapse õigust perele ehk siis võimaldab mõlemal samast soost vanemal olla lapse seaduslik eestkostja. Kooseluseaduse vastased toovad aga välja, et kooseluseadus ja selle rakendusaktid on alles “homopropaganda” esimene samm, millele järgneb kooliõpikute ümberkirjutamine ning alternatiivsete peremudelite tutvustamine koolides.

Kuid kui suur mõju on üht- või teistsugusel õpikuleheküljel meie edasisele elule? Vaevalt leiame Eestist mõne klassitäie inimesi, kes ka aastaid pärast lõpetamist täpselt ühesuguseid vaateid elule ja ühiskonnale jagaksid. Kindlasti võtab igaüks midagi olulist oma väärtusilma kaasa koolist, kuid väärtusahela hierarhia ei pruugi kattuda. Samuti hindame me elu jooksul oma väärtusi ja kogemusi ümber.

Iseäranis lihtsalt käib see lapsepõlves, kui kordaminevad teemad pole nii fundamentaalsed. Lemmikvärv või meelismultikakangelane vahetub lapsel sujuvalt. Ühel aastal on lemmikvärv roosa, siis lilla, ühtäkki hoopis roheline, siis sinine ja järsku valge. Miks? Ei tea. Lihtsalt ilus on.

Minionide asemel võtab ühel päeval koha sisse Frozen’i Elsa või vastupidi, ning see ei tähenda tõenäoliselt mingit otsest hingelist traumat. Kui me just ise ei otsusta last traumeerida foucault’like aruteludega multikakangelaste seksualiseerituse või partnerieelistuste teemal või pärida, kuidas ikka poisile roosa võib meeldida, sest see on ju tüdrukute värv.

Kool ei ole meie väärtuste loomisel ja ühiskonda lõimimisel totaalne institutsioon. Mitmed eesti ühiskonnateadlased on uurinud näiteks seda, milline on meedia mõju lasteaialaste mängudele. Kohati kippus mõju ulatus isegi uurijaid šokeerima.

Ka on mõnevõrra uuritud poliitilist sotsialiseerumist ehk kuidas lõimub nooruk poliitiliste valikute maailma. Rahvusvaheline kodanikuhariduse uuring, mida viiakse läbi 8. ja 9. klassi õpilaste seas viitab, et enamusel neist on juba selles eas olemas erakondlik eelistus. Kuid seda ei kujunda mitte niivõrd kool kui ikka kodu. Niisiis, kooli mõju lapse eelistustele ja väärtustele võistleb kodu, sõprade ja kasvavalt ka massimeediaga.

Muidugi, kui on arvestatav hulk vanemaid, kes soovib õpetada oma last üht- või teistlaadi väärtuste vaimus, siis neid protsesse saab mõjutada kas koolivaliku kaudu või koolide hoolekogude töös osaledes. Sellisel moel ehk kogukonna ja pedagoogide vahelises koostöös on võimalik vast leida parim lahendus, mis kindlustab vanemale südamerahu ning lapsele hariduse, mis on abiks ka edasises elus.

Tõsi, vähemalt tänase seisuga on valdava osa kooliminevate laste vanemate põhimure seotud mitte sellega, millise pildi perekonnast maalib aabits, vaid kui hästi sooritab laps lõpueksamid 9 või 12 aasta pärast ning ega kool kahjusta tema võsukese võimalusi astuda maailma tippülikooli või saada edukaks advokaadiks.

Kokkuvõttes – see ei ole ilmselt enam kellelegi uudis, et kooseluseaduse debatis on aktiviste ning kindlasti ka haridusvisionääre mõlemas leeris. Ühiskonda edasiviiv haridusvisioon lähtub aga lapsest ja teadmispõhisusest, mitte üksnes tema vanema ilmavaatest. Seetõttu tasuks suhtuda ettevaatlikult ka laste kasutamisse poliitilise kapitali kogumiseks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.